Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/501

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 500 —

kuni wiimaks jälle Dshurtschi külasse jõuti. Lagendikku kattis nüid igal pool suur ja wägew rohi; arwasti mõne küla ümber, milles weel elanikka leidus, nähti põllulappisid, muidu oli kõik haljendaw sööt. Dshurtschi küla wahel kaswas nii kõrge hein, et reisijate wanker nagu suure kaarekoha maha jättis, aga niitjaid polnud kusgil.

Dshurtschist sõitsiwad saadikud joonega Perekopi linna tagasi, otsus kindel, endid ei ühegi seni nähtud paiga külge siduda, et mitte wahest rahwa etteheidete alla sattuda. Kohtusaks Hieckisch oli waheajal juba kartnud, et meestele mingi õnnetus on juhtunud, ja telegrahwi-teel Simferopolist nende järele küsinud, wastuseks saades, et nad Odessasse läinud. Nüid nägi ta neid terwelt jälle enese ees. Warsti wõttis noorem saadik tõlgiga kodutee jalge alla, wanemat, nagu tagasituleku eest pandiks, Krimmi maha jättes. —

Gustaw Malts oli kodumaa meestele asjaloo wärwimata walguses ette kandnud ja püidis Krimmi asumise mõtet lõpeks poole sõna pealt äragi laita. Kuid nõu katkijätmisest ei tahtnud mehed midagi teada. Kõik ütlesiwad nagu ühest suust: „Kui Krimmis wähegi elada wõib, kui sinna nälga ja janusse otsekohe ära ei sure, siis ei jää meie mõttesgi enam siia sakste waewata ja piinata!“ Nii suur oli talupoegade, ka peremeeste, igakülgne kannatamine, et nad kõik mee, piima ja wiinamarjade lootused kahetsemata maha matsiwad ja arupidamata walmis oliwad asumaale rändama, mis kodumaast looduse ja kliima poolest ees ei olnud, waid saadiku jutu järele märksa taga! Saadik ei meelitanud ei ahwatlenud neid, ta tõrjus neid tagasi, ja ometi jäiwad mehed mineku-nõule truuks! Selles seisab ka wastus küsimise peale, miks Samarasse rändajad, kõigi ametliste ja mitte-ametliste hoiatuste ning kollituste kiuste, endid wäljarändamisest palju tagasi hoida ei lasknud. Mitte petiste poolt käima õhutatud sõge tuhin ei ajanud Eesti talupoegi oma kaasikuid ja kuusikuid, oma nurmesid ja aasasid, oma hallikaid ja ojasid, oma kinkusid ja orgusid, mille külge nad põliste sidemetega kinni kaswanud, Ida- ja Lõuna-Wenemaa igawate, põudsete stepi-lagendikkude wastu ära