Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/522

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 521 —

Järgmine kuulamise-käik ministeriumisse oli mõne päewa pärast.

Minuti peal, nagu kunagi, oli Gawril Iwanowitsch jälle seal, et asjatoimetamist, nii öelda, meeste enda silmade all ajada, nõnda kui siiamaanigi. Täna teadis ta neile julgustuseks öelda, et palwe juba esimesest jaoskonnast wäljas ning õnnelikult teises olla, millega wõide mõju nagu käpuga katsuda oli. Mehi ootetuppa jättes, läks Gawrila nüid ka hoopis teisest uksest ministeriumi sisemistesse ruumidesse kui seni.

Aga ka teises departemangus istusiwad lihalikud ja surelikud Wene ametnikud, kes teadsiwad, et kroonu asjad aegamööda käiwad, hoolimata wõidest, mis ühele rattale ühes jaoskonnas osaks saanud. Sekretäri herra tuli nimelt teatega tagasi, et asi uues jaoskonnas täna weel tahe ei olewat, aga homme — homme wististi. Seepärast: „Tulge homme!“

Homme ja jälle homme!

Asjata täna asjata homse järele!

Sest ka järgmine ja mitu järgmist hommet muutusiwad tühjadeks tänadeks, mis niisama tühje hommeid sünnitasiwad.

Külm higi tõusis wäljarändajatel otsaesisele, hall hirm hakkas neil ajuti silmist paistma… päewadest ei saanud mitte enam päewad, waid nädalatest kippusiwad nädalad saama! Ja nädalaid, pikki nädalaid, suure linna wõerastemaja-korteris ning kallil ülespidamisel elada — see hakkas jõukamaidgi juba kahwatama panema!…

Abiraha-toimetus kestis seejuures hoolega edasi. Aga ka muude, oma kaitsealustele kasulikkude asjade peale mõtlesiwad wäsimata heategijad Jegor Antonowitsch ja Gawril Iwanowitsch.

Ühel heal päewal, rohkem kui paar nädalat peale rahwaseltsi siiajõudmist, küsis wiimane wäljarändajate passisid, mis Gustaw Malts’i käes oliwad, omale näha. Jegor Antonowitschi käest oli sekretäri isand teada saanud, et noorel maakuulajal passisid, millede makswuse-aeg ümber, weel