— 523 —
wis on ja et tükk nelikümmend kopikat maksab. See tegi passide arwu kohta justament 50 rubla wälja. See summa oli maksta, kui peale hakatud ettewõte nurja ei pidanud minema. Õhates ja sügades tõmmasiwad Selbach ja Malts, mõlemad rändamise-juhid, pungad põuest ja lugesiwad kumbgi 25 rubla Peterburi asjatoimetajale käe peale. Ja see läks ja wiskas ka selle ohwri ministeriumi Molokile lõuge wahele. Wähemalt arwati, et ta seda tegi…
Aga ega asjad sellepärast weel toime saanud! Gawril Iwanowitschi ohwrimeelsest, tüdimata ja wäsimata agarusest hoolimata jäi üks kui teine toimetus ikka jälle pooleli, just kui oleks wana õelus ise rattaid salaja peatanud, weerema pandud wankrile nägemata waldaseid ette lasknud. Ja rahutus ning mure närisiwad külameeste südamete kallal, päew-päewalt, nädal-nädalalt suuremaks ja ablamaks minnes nagu kaswawad tõugud puu sees. —
Jälle läks paar nädalat mööda. Paar muste-halli nädalat, petlistest hommedest ja piinarikastest tänadest nagu koest ja lõimest kootud. Seal sõitis korraga tore tõld wäljarändajate woorimaja hoowi-wärawa ette ning noore-wõitu herra hiilgawas wäeülema-mundris astus tõllast wälja.
Tal oli Eestimaa wäljarändajatega tegemist. Uhkesti lennutas ta hoowis käsu wälja, rahwaseltsi wanemad juhid astugu tema ette. See sündis muidugi tarwilise rutu ja alanduse ning arusaadawa ärewusega. Kui mehed mütsita ta ees seisiwad, hakkas wäeülem neile nende teekonnasse puutuwaid küsimisi ette panema. Iseäranis päris ta rõhuga, millal seltskond minema soowiwat hakata.
Õnneks oli wend Jegor seal. Pisut aega enne mundris herra ilmumist oli ta äkitselt oma sõprade hulka siginenud, nagu aimates, et teda siin tarwis on. Waewalt oli ta tõllast astuwa herra poole pilgu heitnud, kui ta surutud healega, täis rõemulikku imestust hüidis:
„Waeh! Ministri herra adjutant! See tuleb muidugi Teie asja pärast! Nüid olge aga, mehed, mõistlikud, kui soowite, et teie käsi hästi käib!“
