— 533 —
nii suur, et Läänemaa perekondade mahajätmine sellest üksigi seletust sai. Nad wäetid jäiwad silmi pühkides kaldale wahtima, kui teised õnnelikumad emakese Wolga heljuwal seljal minema õõtsusiwad.
Õnnetuse-laste meeleolu toibus ja kosunes weeteel weel rohkemal määral kui seni raudtee-wagunis. Nagu sõit suitsuta ja tolmuta, nii oli ta ka merehaiguse paha hädata, selle poolest siis raudtee- kui ka meresõidust märksa ees. Isukalt hingasiwad Peterburi woorimaja türmi-elanikud nüid puhast, karastawat maaõhku sisse, mis Wolga õnnistatud kallastelt üle wee heljus ning kõiksugu sügisesi lõhnasid nurmelt, aasalt, aiast ja metsast kaasa tõi. Linnad, alewid, külad kirjus reas ja alati waheldawas pildis ujusiwad reisijate silmade eest mööda, kord päikese-paistel kullaselt kumendades, kord sinakat wõi lillakat uduloori lehwitades, wõi öösel kuuhõbeda sees salaliselt siretades nagu muinasjutu imed. Kõik need mitmekesised lõbusad mõjundid, mis meelte kaudu rändajate sisemisele elule ligi peasesiwad, tilgutasiwad nagu balsami nende puretud hingede peale, wõidsiwad nagu salwiga nende sisemisi haawu.
Aga ka ainelisest küljest oli Wolga teekond õnnelikum, kui ette oli teatud arwata.
Sügis täie sülega seisis Wolga kallastel. Naeratades pakkus ta oma küllast ka waestele Eesti wäljarändajatele ühte ja teist odawat ihupidet. Igasuguse aia- ja põllusaagi kõrwal pakuti iseäranis rohkesti kalu wähese hinna eest müia, mis eestlaste kergetele kukrutele suureks troostiks oli. Ja mida kaugemale maa sisse jõuti, seda odawamaks läks toidukaup, mida rändajad igas suuremas peatuse-paigas sisse käisiwad ostmas.
Weidi tüitawaks ning aega ja raha raiskawaks sai reisijatele laewa liig pikaline peatamine suuremate linnade, nagu Kostroma, Nishni-Nowgorodi, Saratowi ja teiste juures, kus päewade kaupa paigal seisti, wiimase linna all koguni kuus pikka päewa.
Saratowis tuli surm Eestimaa reisijatele külaliseks, nagu oleks ta ette kawatsenud, et siin matmiseks hästi aega
