— 534 —
jätkub. Kaks lapsukest arwasiwad heaks, omale ligemalt asumaad otsida, kui nende wanemad, ja nad leidsiwad selle Saratowi surnuaialt. Peterburi õnnetuse-põlw oli wäetikeste terwise otsa purenud, Wolga rammus õhk kustutas nende eluküinlakese ära.
Ilma mingi muu tähtsama wahejuhtumiseta jõuti meeltlahutawa, huwitawa teekonna järele Tsaritsõni linna, Wolga teeosa lõpule. Siit oli waja maad mööda lääne poole pöörata, et Don’i jõe edasikandwale turjale jõuda. Seltskonnal seisis arwata 80 wersta pikkune tee üle lagendiku ees, mida rahakasinuse pärast jala pidi ette wõetama. Hea, et kraamigi tarwis, mida paraku rohkem kaasa oli wõetud, kui mõistlik oli, hobuseid ja wankrid jõuti palgata, mille peale ka lapsed ja nõrgemad naised mahutati.
Õhtu eel mindi kaunis pikas ja kehakas wooris teele. Seltskond oli Wolga peal weel mõne kaaslase wõrt kaswanud; need oliwad Wirumaa inimesed, keegi Ants Reinstein oma nelja pojaga Haljala kihelkonnast ja Madis Koort Rakwere wallast. Nemad oliwad teel kuulsa Samara poole, mille nimi laialt rahwa suus oli, kuna Krimm üksnes Maltsweti jüngritel wäljarändamise eesmärgina meeles mõlkus. Suure seltskonnaga kokku juhtudes, saiwad aga Wirumaa mehed himu, kah Krimmi poole pöörata, seda enam, et reisimine teiste kaasas seltsamaks ja julgemaks sai, kuna nad Samarast, oma esialgselt mõttesse wõetud asukohast, just midagi iseäranis meelitawat ei teadnud.
Teiseks õhtuks loodeti Doni äärde jõudwat, mis aga läbi öö käimist nõudis. Wärske õhinaga mindi küll teele, aga mida rohkem werstasid rändajate paljaste jalgade alt läbi käis, seda kibedamat kaebekeelt hakkasiwad wiimased kõnelema. Kehwa toidu peal olemine Peterburis maksis ennast nüid kätte, niisama oli seal ja pärast laewa peal jõude-seismine käima-riistad ära hellitanud. Öö jooksul jõuti woorimeestele weelgi järgi, aga hommikuks jäiwad paljude jalad nii haigeks ja läksiwad nii willi, et nad wankritest maha hakkasiwad jääma. Sel kombel jõudsiwad tugewamad ja wäledamad woorimeestega seltsis teiseks õhtuks
