Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/539

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 538 —

õerudes igal pool talupoegade wastu hästitanud ja parastanud: „Jah, waadake, eks me keelanud ja hoiatanud neid küll, aga kas nad rumalad ja wastased meid kuulasiwad! Tahtsiwad meie orjusest peaseda, ajasiwad särawat seebimulli taga — ja jooksiwad uisapäisa merde! Seal nad puhkawad nüid, kaladele roaks, teile aga tulusaks õpetuseks: Kes wedelat elu otsides oma leiwawanemad kergemeelselt maha jätab, teeb rasket pattu, mida Jumal mitte nuhtlemata ei jäta!“… Ja papid kirikus ja köstripapa Jannsen „Perno Postimehes“ oleksiwad waga kahjurõemu pärast karjatanud ja kõik oma waimuliku sõnatarkuse üirgama pannud, et jälle kord näidata, kuda igatsus kergema töö ja täiema kõhu järele inimese hukatusesse saadab, kuna wagune, leplik ja alandlik rahulolemine „looja“ poolt seatud põlwega, olgu see nii raske kui tahes, üksnes eesmärgile wõib wiia, nimelt taewa-isa manna-salwede juurde, kui ka alles pärast sedasinast ajalikku elu…

Hoolimata hinge wapustawast surmahirmust leidis mõte wastaste kahjurõemu peale siisgi mõne mehe põues maad, ning himu hädaohust peaseda, wastaste kiuste elusse jääda, nende wihaks eesmärgile jõuda, asus suure jõuga nende südamete ümbert kinni ja aitas neid hädaohu suurust, ähwardawat surma, wahete-wahel ära unustada.

Maru aga kestis raugemata wäega edasi.

Korraga — mis see tähendab?

Ons see hädaliste nutu ja hirmukisa ahastaw kaja, mis neile sealt ülewalt, laewa-lae poolt, siia alla kõrwu kostab?

Hulguwad ja huilgawad kaebetoonid — pikale wenitatud, wahel maru müra läbi katkestatud, tõuswad ja wajuwad, heledalt kõrgele kerkiwad ja jämedalt madalale raugewad, nagu täis häda, walu ja sügawat haledust, wahel waljuks karjatawaks kisendamiseks paisudes…

Ons see alumise häda ülemine kaja? Ons see tormi ja woode-mässu pilge selle häda peale? Wõi on see ülemiste inimeste häda-karjumine, kellel hukatus suisa silma ees seisab,