— 539 —
kes surmale otse suhu wahiwad, inimeste surmakisa, keda laened praegu oma kurku on kiskumas?
Seep see küll on! Laewamehed ülewal laewalael kuulutasiwad hukatust! Nad pidasiwad endid kadunuks, oliwad iga lootuse merde heitnud! Ja seega oli kõigile wiimane tund tulnud…
Wäljarändajate tumeda huniku peale all laewa-ruumis heitis nagu surma-wari. Ühisele waljule karjatamisele, järgnes raugenud sumin ja kahin — pooluimane, tasase nutuga segatud palwetamine. Sosistades, ümisedes, ägades paluti kõigekõrgemat, et ta wõtaks tuult ja merd waigistada ja oma wäljawalikud hingekesi, kes ju tema enda tahtmisel uue kodumaa poole teel oliwad, surmast armulikult peasta. Et usklikkude päris kodumaa ja õige asupaik, kus neil üksnes hea olla, peastja enese juures pidi olema — seal, kuhu sõber surm neid praegu wiia tahtis, — seda ei tulnud palwetajatele meeldegi! Igaüks hoidis hinge ja ihuga sellest wa’ põlatud ja hukkamõistetud lihalikust elust kinni, nagu poleks „teist paremat“ olemasgi, nagu kaotaksiwad nad selle patuse eluga elu üleüldse ja seega kõik, mis neil kaotada oli… Isegi waga neitsi Miina, kelle hing „teise“ ilmaga ning selle tähtsamate tegelastega teatawasti ühenduses ja sagedases läbikäimises seisis ja kes selle ilust ja lõbust palwejoowastuses ime-asju teadis rääkida — isegi waga neitsi Miina palus põlwili ja kummuli, käsa ringutades ja jalgu siputades, taewa-taati, et see teda mitte jäädawalt oma juurde ei wõtaks, oma taewalikku hiilguse-kotta selle püha põlwe peale, mida Miinake teistele nii wäga kiita mõistis. Ta waene kannatas niihästi merehaiguse kui ka surmahirmu all palju raskemini, kui mõnigi wähem waga, wähem „armu saanud“ maltswetlane; kuna teised oma hädas tumedalt ägasiwad ja oigasiwad, tõukas Miina hüdaohtlikumatel tundidel kiljatusi ja karjatusi suust wälja, nagu oleks wana-sarwik ise ta waga hinge kotti pistmas…
Maltswetid ei tahtnud seda puhku weel mitte õndsaks saada, nii palju sai greeklase soolalaewas selgesti ilmsiks.
