— 552 —
pühakirja sõnu suutwat ümber lükata ja prohwetide ilmutusi waleks ajada!…
Polnud midagi parata — hullus pidi oma teed käima.
Aegsasti kewade lähenemisel hakati müitama, mis müitada oli, ja kui põllud lume alt wälja tuliwad ning ära kuiwasiwad, polnud Kiisal enam atra ega äket, millega neid harima minna, ega seemet, mis neile peale riputada. Kõik oli „mehele pandud“, ja enamisti nii odawalt, et Taawet Lõhmusgi oma õhukese kukruga äia warast mõnda wõis omandada. Kaerad, odrad, kartulid, linad — kõik jäiwad maha tegemata, nii et sellekohase täiuse poolest Tõnu-Peetrilgi, kus ju usukindluse poolest kellegist maha ei jäädud, Kiisale järgi ei jõutud.
Aga see sündis muidugi ilma Madise tahtmata. Kuna Madis pikemal usu-teekonnal wiibis, oliwad teenijad kodus oma pead, na’ lihasse ja luusse kaswanud kombe järele, kewadest põllutööd hakanud tegema. Kui peremees koju jõudis, leidis ta oma pahanduseks kartulid pandud ja sugu kaeru ning otregi seemendatud olewat. Tema nurin ei teinud sündinut enam sündimataks… Nõnda jutustas Madis ise igaühele ja oli wäga nukker, et tal kodus asjata Jumala wilja raisatud, mis pealegi paraku eksiarwamisele maad wõiwat anda, nagu puuduks Tõnu-Peetril kõikumata usk pühakirja ilmutuste kohta. Kahju, wäga kahju!…
Siis järgnes meeletuse kroonimine.
Sõnum walgest taewast ja prohweti tagasitulekust oli pärale jõudnud.
Mis muud kui teele Tallinna poole!
Weel püidis Lõhmus wähemast Anu peale mõjuda. Ta kulutas muidu suud. Naisel puudus iga arusaamine tema sõnade kohta. Täis lapselik-õiglast wõerastust ja ehmatust küsis Anu iga wastuse asemel temalt, kas tema siis ikka tõesti maha tahtwat jääda, naisest lahku minna, sõja koleduste kätte sattuda, elu kaotada?… Ning tõsine walu paistis tal näost ja kuuldus healest seda küsides.
Taawet waigistas waesekest. Wihaselt oma kuklatagust küinistades ja haledalt naeratades, wastas ta:
