— 574 —
„Kes ta oli?“
„Kas sa’s tund teist?“
„Ei näind õieti — wa’ talitaja Jüri wõih? Oli nagu tema susi moodi lõug.“
„Wilk neh!… Kurat teab, mis ta jälle nuusib!“
„Sai ehk haisu teine…“
„Ega sindrit ole uskuda!“
Jälle lõi meeste meeleolu pisut pilwitama, ja nad astusiwad, härmaselt waikides, edasi, niikaua kui raudja kabjaplaginat eemalt weel kuulda oli. Siis tõi neile metsast wälja jõudmine ja Aadu sauna nähtawale tulemine teised mõtted. Wikerpuur sai armsa külalise pärast jälle lustakaks ja pani oma jutu-usina suu lõbusasti liikuma. Teadmine, et ka Elts Kugli wõera tuleku üle ainult rõemu tunneb, elustas head mehikest nii, et ta heameelega kepsu oleks löönud.
Serwiku saun, mida Aadu ise uhkesti Wikerpuuri mõisaks kutsus, seisis wäikese küla wiimase pere taga, põllumaa ja sarapuu-põesastega kaetud aasa rajal, kitsa hallikaoja ääres. Seinapalkide ja katuse-õlgede helkjas karw tunnistas, et hooneke weel uuewõitu oli. Ka kambri-aknakese neli tillukest ruutu, millest punakas tulekuma paistis, näitasiwad weel selged olewat. Õues oli nii rohkesti hagu pinus, et Lõhmus pisikest pilget ei suutnud tagasi hoida.
„Kuule, Oadu, su hea ja magus naine ei wõta sind wist enese juure magamagi.“
„Kuda nii?“
„No ega sul muidu nii külm oleks!“
Naeris ja tähendas käega haopinude peale.
„Ja, sooja me armastame,“ wastas Aadu, „aga mitte iseendi pärast. Sa ää unusta, et meil koa pisikest peret on.“
„Wõi selle eest nii suur mure?“
„Selle eest neh.“
Taawetil kribeles jälle midagi nöökawat keele peal, midagi, mis pisikese preili hellitawasse hoidmisesse puutus, aga ta neelas selle alla, sest sõbra Wikerpuuri heales oli liig palju isalikku soojust ja sulawust…
