— 582 —
„Kui mitte päris armu — seda ei looda mehed isegi — aga ehk wähendab ometi natuke hoopisi…“
„Siis soate ehk wiimaks kõik!“ hüidis Andres. „Nüid nad weel ei tea, kes kõik koosolekul olid, aga siis näewad teid oma silmaga, ja igaühte ootab tuline saun, ilma et Pearn ja Toomas nuhtlusest peaseksid…“
Taawet ja Aadu waatasiwad arupidawalt üksteise otsa.
„Aga midagi peame ometi ette wõtma,“ tähendas esimene algawa ärewusega. „Neid üksi weristaja küisi saata, pealegi — nõnna öelda — meie kõigi eest… see ei oleks wist õige…“
„Ja et nad meid nii wäga paluwad kaasa minna,“ lisas Aadu juurde, „ja sellest omale head loodawad, siis…“
„Muidugi, muidugi, — ma ei taha jo palujate lootust nurja aidata ajada ega teie nõule, kui seda ise heaks arwate, wasta astuda,“ ütles Andres wahele, „waid püidsin aga otsusele soada, kas teie selle nõu asemel midagi paremat ei wõiks leida. Aga ma näen ära, et midagi muud ei ole. Wägise te neid nuhtluse alt peasta ei soa — peate siis juba palwega wähemast katsetgi tegema.“
„Pearn arwas weel, et peaksime kohtuherrale hästi ühel meelel püidma tunnistada ja seletada, et meie jo misgi kurja nõu koosolekul ei harutanud, waid aina aru pidasime, kas ikke maksab meil ära minema hakata wõi mitte, ja kuda seda tuleks ette wõtta. Ja kui hästi alandlikult palume ja kinnitame, et me teine kord enam kohtu käsust üle ei astu…“
„Kurat, ega mulgi palju lootust selle kiunumise peale ole,“ lõikas Taawet rättsepa jutul saba maha, kuna ta rusikaga omale põlwe peale lõi. „Mis aagreht sest kuulab, kas meie head wõi kurja nõu pidasime — tema meelest on ju kõik kuri, mis meie sakste keelu wasta teeme. Aga ma arwan, Pearna ja Tooma palwet ei tohi meie täitmata jätta. Olid nemad head mehed ja kandsid hoolt, et meie oma tarwilise asja pärast nõu saime pidada, siis peame meie koa mehed olema, kes neid hädas üksi ei jäta. Ma ei tea küll, mis meie Ahulas õieti peame reakima wõi tegema, aga süda ütleb, et sinna peame minema, tulgu wälja, mis tuleb.“
