— 590 —
Ta wõis wagusaid tallekesi tagasi hoida, mitte wihaseid inimesi.
Mitte inimesi, kelle hingelise sisemuse kiwine halastamatus mässama pannud…
Waewalt oliwad nuhtluse-ruumist esimesed matsuwad löögid, peksetawa esimesed walukarjatused kuuldawale tulnud, kui senised palujad nõudjateks, senised kannatajad wõitlejateks, pealetikkujateks muutusiwad. Elu kähwas korraga nende kogusse, liikwele ärkas äkitselt terwe salk. Ilma et üksgi juhiks oleks heitnud, ilma et kellegi suust kutsuw, erutaw hüie oleks tunginud, teadsiwad silmapilgul kõik, mis neil teha on. Rüsinal, külg külje wastu, healt tegemata, sõnalausumata, wajus terwe hulk peksuhoone ukse poole, puhus hirmukohtuniku ja äraandja piitade wahelt ära ja piiras peksupingi nende ohwri ja timukaga ümber…
Lähemal silmapilgul oli kinniseotud mees pingi pealt lahti peastetud ja peksumehel witsakimp käest kistud. Witsakimp lendas Jüri Wilkil, kes sulase Jaan Wilde käelt rüsina sees hea müksaku saanud, nii et ta ruumi sisse tuigerdas, üle pea. Timuka tõukas Taawet Lõhmus tagasi, nuhtlusealuse wõtsiwad tema lahtipeastjad, Liiwa Mart, Jaan Wilde, prohweti wend Tõnu Malts ja mõned teised, eneste keskele…
See kõik sündis nii kähku ja niisuguse tuhinaga, et haagikohtunikule ja tema abilistele agaramad tegelased, need, kes nuheldatawa peksupingilt lahti peastsiwad, selgemalt silma ei hakanud. Ainult Maltsweti wenda, Matsi peremeest Malts’i, keda Ahula saks näo poolest heaste tundis, oli herra von Grünewald tähele pannud. Näost wiha pärast kahwatanud, aga wastuhakkajate ülewõimu tõttu targu tagasihoidlik, waatas ta eemalt Malts’i peale ja ütles mahasurutud healega ainult:
„Tõnu, mis sa nüid tegid!“
Siis pööras minema, aruandjat Jüri Wilki enesega kaasa kutsudes.
