— 599 —
Keegi ei pööranud enam leiba ja wett paludes lukutatud wärawate taga seiswate wahtide poole. Wahel sirgus mõni käsi wärawa alt lume järele wälja, kuni lumi nii kaugelt, kui käed wälja ulatasiwad, otsa lõppes. Öösetel magati rehe palja põranda peal hunikus, keha keha külge liidetud, üks teist wastastikku oma weresoojusega soendades. Nõnda nuheldud, oodati nuhtlust, mis weel kangem pidi saama, mis neilt ka weel seda were-natukest pidi nõudma, mis pikkamisi, pool-tardunult, nende soontes liikus…
Nõuda jõudis õhtu kätte, mil trummipõrin ja pasunaheal wangide eluta hunikusse jälle liikumist tõi. Wäsinud pead tõusiwad, roidunud silmad läksiwad lahti, lõdisewad huuled sosistasiwad timukatest, kes pärale jõudnud. Oodati, et näljarehe wärawad lähemal pilgul lahti lendawad ja igamehe rinna peale püssitikk sirgub. Aga ei. Nad unustasiwad, et sakstel wiisiks on, talupoegade wastu wäljakutsutud sõjawäelisi „karistuse-salkasid“ kõige pealt pidulikult wastu wõtta ja wõerustada. Warsti kuuldusiwad mõisa-õuest Kukunoosi wangikotta healed, mis wangidele teada andsiwad, et nende karistajatele rohkesti eelseiswa raske töö tarwis ihu- ja hingetüsedust jagati. Wõerakeelsed rõemuhüided, naermine, trallilaulud karedatest kõridest tungisiwad wärawa wahelt sisse ja teatasiwad nälgijatele, et „karistajate“ pidulaud rikkalikult kaetud on.
Kulud jagas mõisnik talupoja ja enese wahel wennalikult ära. Wiin toodi toobriga Albu mõisa wiinaköögist, ka leiwa andis mõis, aga liha wõeti külast.
Juba päew waremalt oli tuttaw talitaja Wilk oma abilisega Mõnuwere külasse, Teistepere talusse ilmunud, mille rentnik, Jaan Mõnuwere ehk „Teiste Jaan“, üks jõukamatest Albu peremeestest oli. Wilk teadis küll, et Jaan ühes teiste maltswettidega Kukunoosi rehes rasket peksunuhtlust ootas, siisgi oli sel inimesel süda, tema hirmunud naisega, kes pisikeste lastega nuttes kodu istus, weel oma tembutusi teha.
Ta kutsus perenaist lauta.
Mis sinna?
