— 600 —
Temal olla kohtu poolt käsk, Teistepere Jaani loomasid üle lugeda, sest kuulu järele olewat neid talupoja kohta liig palju…
„Kui sul laudas midagi nuuskida on, siis mine aga üksi,“ wastas perenaine, ega läinud temaga kaasa.
Seepeale tikkus talitaja oma abilisega lauta, kust nad warsti Mõnuwere suure musta härjaga jälle nähtawale tuliwad. Wilk wedas looma kütkest, tema abiline lõi witsaga tagast.
„Mis see siis tähendab?“ hüidis perenaine ukse pealt, „Kuhu te’ meie härja wiite?“
„Issandal on seda tarwis,“ hirwitas talitaja wastu, mispeale ta seletuseks juurde lisas, herra käskinud härga mõisa tuua.
Perenaise wihase hüide peale, et see ju mitte herra härg ei olewat, kehitas talitaja pilkawalt õlanukkisid ja tähendas:
„Küllap herra õiendab Jaaniga mõisas ära. Neil olla teineteisega wastastikku tegemist…“
Härg weeti mõisa ja tapeti seal tulekul olewate soldatite wõerustamiseks ära. Liha oli rammus, mis tunnistas, et „karistajate“ moonamuretsejal teadmata polnud, kuhu lauta ta sammud juhtis. Nagu pilkeks saadeti looma nahk hiljem Teiste peremehele, kes sööjate hoopidest sängis põdes, ära, aga härja hinnast ei räägitud warem ega hiljem sõnagi…
Teisel hommikul peale wäesalga pärale-jõudmist, kui soldatid lahke mõisniku katuse all hästi wälja oliwad puhanud, algasiwad wangikojaks muudetud rehe ees suure kohtupidamise ettewalmistused. Hea koorm tugewaid, sitkeid witsu, metsast wärskelt raiutud, pandi pinusse. Nende kõrwale kanti kuuepangeline toober wiina poole-toobise tõsteriistaga. Siis lähenes wäesalk trummipõrinal ja pillihelinal, juhatawal ohwitseril paljas mõek käes.
Kõige pealt asusiwad karistajad ülema käsul puskari-toobri ümber, et sellest omale julgust tõsta — julgust ilmasüita inimeste weristamiseks, wendade nülgimiseks, ligimese-tapmiseks… Wiinatoobrist pidi see soowitaw wõim
