— 608 —
haagikohtunikule priitahtlikult kätte. Kuhu wõis ka taluinimene sel ajal põgeneda, kus ennast pikemalt warjata!
Sedamaid laskis kohtusaks ta ahelasse panna ja Tallinna toimetada.
Nagu kaelakohtusse saadetud kaebe-kirjast, mis wangile seal ette loeti, selgus, tunnistas haagikohtunik Tõnu Maltsi „mässu peajuhatajaks.“ Seda ei pannud Tõnu imeks. Oli ta ju Maltsweti usu ja Krimmi liikumise elulekutsuja lihane wend, wäljarändajate wolimehe ja maakuulaja Gustaw Maltsi isa ja oma nurgas kui üks agaramatest ja julgematest wäljarändamise eesiwõtjatest sakstele, nende seas ka haagikohtunikule, isiklikult tuttaw.
Kuid kohtu ees wõttis Maltsi protsess parema pöörde, kui kaebtuse-akti järele oleks wõinud loota. Mõlemad kaebajapoolsed tunnismehed, Jüri Wilk ja haagikohtuniku peksumees, oliwad oma tunnistustes kindluseta. Nad tõendasiwad küll, nagu herra von Grünewald isegi, et Malts peksuhoonesse tungijate seas üks esimestest olnud, aga kas ta nuhtlusealuse lahtipeastmises tegew olnud, seda ei wõtnud kumbgi oma wande peale. Sel lool sai Tõnu Maltsile kohtu-otsus osaks, mis märksa pehmem oli, kui tema kahe kaaslase oma: ta mõisteti kaheks aastaks wangiroodu. Õnnetumale Pearnale ja Toomale aga tõi kaelakohtu karistuse-määr uue kodumaa. Küll mitte selle, mis nad endile ise oliwad mõttesse wõtnud, aga siisgi kauge asumaa, muudkui et selle nimi Siberi oli. Nad saadeti „tühjale maale“ mitmeks aastaks wangitööle ja pärastisele eluaegsele asumisele.
Ka Maltsi ei jäetud Tallinna wõi mujale kodumaale. Selleaegsed wangitööle mõistetud inimesed saadeti Tallinnast enamisti Nowgorodi linna, ja sinna wiidi ka „Järwamaa mässajate peamees“. Tema wahwa naine, Gustawi wõerasema, kahe lapsega läks temaga sinna kaasa. Kuid wabadust ei pidanud waene mees enam näha saama. Õnnetus, mis teda pikse-löögina tabanud, ning raske wangi põli murdsiwad ta terwise ja warsti ka ta elu. Juba järgmisel suwel asus Tõnu Malts igawesele kodumaale, mõni jalg musta mulla alla. Oma poega ei saanud ta enam näha. Krim-
