— 61 —
minuga tahtes wõi tahtmata hea nõu, et ta mu inimese ja looma wahele pani. Tänu temale selle eest!“
„Aga mis kurja siis sinu isa wõi ema tegi, et sulle küir selga kaswas? See olla jo ikke wanemate patu märk, nagu meie wagad usuwad.“
„Mis nad tegid? Käisid liig tihti kirikus ja jätsid wäikese Oadu üksi Kuru mõisa niiskesse karjatse-tuppa. Ühel pühapäewal, kui waga karjane naisega jälle kirikus oli ja poisid karja-Leenu toast ära wiisid, kukkus Oadu kätkist wälja ja murdis peaaegu kaelaluu. Eks wa jookswa kaswatand siis Oadukesele liumäe kuklasse, ja rättsepp oligi walmis!“
Taawet waatas naerdes naise peale.
„Kuule aga, mis juttu Wikerpuur ajab! Isa-ema kirikus Jumalat palumas, mõlemad jumalakartlikud inimesed, — kodu aga tehakse laps eluaegseks sandiks!“
„Eks nad old ikke patused inimesed,“ tähendas Anu tasa, aga uskliku hinge järelandmata wisadusega.
„Soo! Siis peaksime jo kõik wigased olema, sest kelle wanemad siis patused ei ole? Terweid inimesi ei wõiks ilmas ollagi!“
„Jumal karistab, keda ta tahab, iseäranis suuri patuseid ja neid, kes patust ei pööra.“
Taawet sasis oma pikki, arwu juukseid. Ta oli wiinastanud, aga ta tundis, et ta selgemini mõtles kui tema kaine naine.
„No mis suurt pattu siis jumalakartlik Kiisa Mihkel ja tema waga naine Liisu on teind, et nende Mannil ilmale tulles üks jalg lühem oli kui teine? Sina oled nende tütar ja peaksid seda teadma!“
Noorik waikis, aga ta nägu ei awaldanud mitte kitsikuse-tundmust, waid ainult piinlikku kurbtust mehe patuse, uskmata jutu üle.
„Ja patust pöörmata inimestele juhtuda niisukesed õnnetused!“ pitsitas Taawet edasi. „Ma arwan, Kiisa rahwast ei wõi püha waim isegi öelda, et nad patust pöörmatad on! Kas meie külas teisi Jumala lapsi on, kes neile järele jõuawad? Kas sa ainust pühapäewa mäletad, kus
