— 631 —
kulm wihaselt kortsu, sest kuuldi ju, et need õnnetumad sellesama rõhuja eest põgenemisel on, kelle ikke all nemad isegi ägasiwad. Ja südamega ühes läksiwad tartlaste ja wõrukeste käed lahti ja nad jagasiwad oma waesusest nende armetumatega, kellel enam kodugi ei olnud, mis neil jagada wõimalik oli, wõi nad wõtsiwad müies toidu eest hinna, mis muidu-andmisele ligi jõudis.
See aitas rändajate julgust ja wärsket tuju ülewal hoida.
Hulgana pikkamisi sammudes — woor liikus 25 kuni 30 wersta päewas edasi — ei hakanud jalawaew esiotsa ka liiga tuntawaks saama, seda wähem, et teed wõrdlemisi head ja kewadesed ilmad ilusad oliwad. Ainumad jalakõndijad wooris, kes juba enne Tartut ära wäsisiwad, kelle jalad kõwa maantee alt ära wõttis, hoolimata tuli-uutest, toredatest kingadest, oliwad Lauri Jaani mõlemad — lehmad.
Talupoja armastus oma loomade wastu on tuttaw. Loomad on tema neljajalgsed lapsed. Eesti tolleaegne talupoeg pealegi, kellel palju muud wara ei olnud, mille külles ta süda oleks rippunud, ja kes oma wähemate neljajalgsetega talwel perekondlikult ühises ruumis elas, rääkis oma loomadest ikka nagu ühewäärilistest kodakondsetest, kelle elu ja terwis tal mitte palju wähem südame peal ei olnud, kui enda perekonnaliigete oma.
Nõnda ei raatsinud ka Lauri peremees Jaan Paju Orgmetsast oma punnikut ja päitsu maha jätta, kui ta muu perekonnaga Krimmi hakkas rändama. Nad oliwad tema pailapsed, sest mõlemad tuliwad ikka hästi lühikese wahega piima, tõiwad ilusad wasikad ilmale, oliwad rohke anniga, ega teinud pereeidele haigustega muret. Ostjaid oleks olnud, aga need pakkusiwad nii heade laste eest nii kasinat hinda, et Jaan terwe perekonna nõusolemisel lühidelt otsuseks tegi, punnikut ja päitsu „soojale maale“ kaasa wõtta.
Aga kas nende sõrad neid ka nii kaugele suudawad kanda? Pole ju pikema teega teised harjunud, kui karjamaale ja sealt kodu; laadalgi pole teised käinud, sest nad on oma kaswatatud.
