Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/64

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 63 —

„Ei.“

Taawet ise arwas, et ta ei ütles, aga nooriku kõrwale oli see juba pool ja. Ja kui Anu oma pikad, palawad sõrmed sügawamini kangekaelse ihu sisse wajutas, wõis ta natukese aja pärast täielist, selget ja-sõna kuulda.

„Oadu, mis sina teed?“

Taawet küsis seda kortsus kulmul, Wikerpuurist wiiliti mööda wahtides.

„Ma tulen sulle seltsiks; sul ehk muidu igaw.“

Taaweti nägu läks weel tumedamaks, ja kui ta laia lõuaga naerma hakkas, siis kostis see nagu enesesüidistamine truuduse ja truudusemurdmise wahel waakuwast südamest.

„Jah, sa wõid mulle Kiisal midagi kõhuga ette reakida,“ ütles ta ja kahmas mütsi järele. „Kõhust tulewad ikke kõige paremad kõned; ega Maltswetigi kõne mujalt tule kui kõhust —“

Täiest kõhust,“ täiendas tume heal parsilt.

„Täiest neh, aga meie peame tühjaga kuulama.“ Ja Lõhmuse peremees tõstis kätkist oma karjuwa pojukese, kellel isa pattude pärast kaks näppu wähem oli kui teistel kisapurikatel, käe peale ja tegi minekut.

Ka Lõhmuse Taawet läks Maltsweti lugemisele!

See ainus, kes minna ei tahtnud!

Nüid ei olnud Kugli külas enam ühtigi terwet inimest, kes mitte Maltsweti lugemisele ei läinud!

Ka Lõhmuse Taawet, see jumalapilkaja ja usuteotaja! Ja rättsepp Wikerpuur, kes temast mitte parem polnud!

Inimesed, kellega nad tänawal kokku juhtusiwad, ajasiwad suud lahti, aga siis pilgutati üksteisele silma ja mõni sosistas naeratades ja pead wangutades: „Ja, ja, Jumal wõib imet teha!“ Ja sellega oli neil täiesti õigus, ning õigus polnud ainult neil mitte, kes juurde lisasiwad, et „Maltsweti waim“ ka suuri patuseid hingeroale meelitada, sest selle waimu nimi, kes Lõhmuse Taaweti lugemisele wedas, kõlas teisiti…

Ja Anu silmad hiilgasiwad.

Kui Tõnu-Peetri Madis teda nõnda nägi — ta seisis Kiisa pere wärawas ja näis Lõhmuse perenaist seal ooda-