— 64 —
nud olewat — jooksis ta lagedast, mahedast näost nagu wälgu-juga üle, ta pea tegi äkilise nõksatuse, ja ta wagusatest tuwi-silmadest kahas pooleks sekundiks nagu wool õõguwat sula metalli wälja.
Anu oli ilus praegu! Ilusam kui kunagi enne. Tal oliwad praegu silmad, mis mehe-põues jääd wõisiwad sulatada, mis külma ja tuimagi mehe were pähe wõisiwad ajada, — silmad, mis kõige karskema, jumalakartlikuma palwewenna silmahimu patu sisse wõisiwad kukutada.
Ja Tõnu-Peetri Madisel, sel pühal mehel, oli äkitselt tundmus, kui oleks ta selle naisega Õnnistegija sõnade järele abielu rikkunud oma südames. Aga ta ei löönud oma himustawaid silmi mitte maha, ta waatas edasi selle naise otsa, kellega ta abielu rikkus, ja tal oli tundmus, et abielu rikkumine magus, meeletu magus patt on, — patt, mida maksab teha, mida hingeõnnistuse hinna eest maksab teha… Ja ta oleks selle naise juurde astunud, tema käe pihku wõtnud, seda surunud, surunud, kui Anul mitte tema joodik mees kaasas poleks olnud. Seda nähes oli Madise meelest, kui tõmmataks tal silmus kaela. Ta nokutas teretamiseks ainult pead ja andis tulijatele wärawa wahel teed.
Kuid tema kohmetus ei kestnud kaua. Pehme, helde, südamelik naeratamine ujus korraga nagu päikese-paiste ta jumeka näo üle, ja sel näol oli nüid suur sarnadus mõne inimesesõbralise waimuliku mehe näoga.
„Woata, woata, meie Taawet koa,“ ütles ta õrnalt, ja kergelt hakkas ta Lõhmuse peremehe käewarrest, mis jõudsalt ja hellalt wigast last hoidis, kinni.
Näha ei olnud, kuda Taawet seda tegi, aga lähemal silmapilgul ei olnud Madise kätt enam tema käise peal.
„See on mõistlik, see on ilus!“ liblistas Madise soe heal patuse kõrwa juures. „Inimesel peab ikke midagi olema, mis teda seestpoolt toetab, jalal hoiab —“
„Jaah,“ ütles Taawet, „Muidu kukuks mõnigi kaine mees seal ninali, kust joodik oma abiga julgesti üle läheb.“
„Aga inimene ei pea mitte suurelik olema,“ jutlustas teine sõbralikult edasi, wastust wagusi taskusse pistes, „ja
