— 65 —
Jumalal on juba hea meel, kui meie patused tema ees wähegi põlwi nikutame ja kukalt painutame —“
„Krrae! Krrae!“ kuuldus korraga Kiisa pere suure kase otsast; mõlemad mõistlikud waresed oliwad kõrtsi juurest juba ammugi siia tulnud, sest noorem tahtis prohwet Maltswetti tundma õppida ja wanemat huwitas suur rahwawool.
„Põlwe-nikutamine ja kukla-painutamine oleks hea asi, kui mitte kõige kelmimad inimesed kõige suuremad roomajad ei oleks,“ ütles Lõhmuse Taawet niisama wagusasti ja niisama pehmesti.
„Aamen! Aamen! Aamen!“ hüidis seepeale saladusline heal Kiisa talu kaewust, ja meister Wikerpuuri sinakaspunane nägu peitis end kirju labakinda taha.
Kiisa talu oli nagu wäikeseks usurändajate leeriks muutunud.
Kõik kohad majas ja maja ümber kubisesiwad oma ja naabri-külade rahwast, õues ja wärawa taga tänawal puristasiwad aia külge seotud hobused.
Meeste mustad, rasked wiltkaabud, suured, laiad rebase- ja jänese-nahka mütsid, riideta kasukad, potisinised mantlid ja kuued, wärwilised wööd, willased wõi takused kintspüksid, tõmmud sukad, hallid ja kollakad pastlad liikusiwad läbisegamini naiste kõrgete, munajate tornmütsidega, neiude punaste ja siniste pärgadega, mõlemate igakarwaliste wäikeste ja suurte pealis-rätikutega, nende lühikeste, pruunide kroogitud kuubedega ja triibuliste seelikutega. Kus suurem salk tihedasti koos oli, seal imbis riiete seest potisinise wärwi, tubase suitsu ja wingu, odawa tubaka ja piibuõli ühendatud lehk kibe-wänge pilwekesena heljudes õhku. See oli talurahwa waesuse-hais, mida tundes saksad nina kinni hoidsiwad ja mille eest nad põgenesiwad, nagu kihutaks neid pitsitaw südametunnistus taga. Hiljem, kui Wene saapad rohkem moodu tuliwad, asus kõigi nende lõhnade juurde herraste hirmutuseks ka weel tökati-hais, talupoega saksast weel enam lahutades, saksa ninale weel suuremat piina tuues. Siis pidi mõnigi mees, enne kui ta mõisa kirjutuse-
