— 677 —
perenaise-ameti kõrwal ka weel haigepõetaja-kohused oma peale wõtma. See koormas teda seda enama talituse-tööga, et Madis, kes oma kopikaid ruttu nägi kahanewat, jälle sagedamalt tööl hakkas käima.
Aga weel midagi tuli juurde. Taaweti pikaline haigus wõttis selsamal ajal raskema pöörde. Oli mees juba korra üsna kõbusaks saamas, nii et suurem hädaoht selja taga näis olewat — seal tuli kuri muude. Nüid pidi Anu koduse haige ja majatalituse juurest ka weel kauges haigemajas mehe järele käima kuulamas, kellest ta päewagi ilma teateta ei raatsinud jääda. Kui Maie olukord warsti ka kardetawamaks läks, jäi Madis küll jälle sagedamini koju, sest Anul oli wõimata üksi läbi saada.
Madis ilmutas mõlemate haigete pärast suurt muret ja wäga rõhutut olekut. Põnewusega astus ta Anule iga kord wastu, kui see hospidalist tuli, et Lõhmuse käekäigu järele pärida. Hoolakalt istus ta oma haige naise sängi ees, et selle soowide ja tarwiduste eest muretseda, kui Anu muus tegewuses oli. Ja kui ärdasti mõistis ta mõlemate eest palwetada, kui liigutawalt neile taewa-isalt elusse-jäämist paluda! Täis enesesalgamist unustas ta selles kristlikus armastuse-õhinas hoopis ära, et ju mõlemate suremisega see kõige lihtsamalt wõimalikuks sai, millest Jumal temale unenägudes kui oma nõust ja tahtmisest märku andnud…
Näis tõepoolest, nagu tüiriks saatuse-käsi säärase sihi poole.
Ikka mustemaid sõnumid hakkas Anu haigemajast tooma. Kord oli ta mehe meelemõistuseta eest leidnud, teine kord ei lastud teda seaduslikul tunnil tema juurdegi, kuna haigetalitajad ja welskerid nuuksuwa naise järelpärimiste peale ikka kahtlasemalt õlasid hakkasiwad kehitama.
Kodune haige jälle õõgus wiimaks ööd ja päewad niisuguse palawiku käes, et ta enam selget silmapilku ei näinud. Kohutawad, raputawad unenäod waewasiwad ta waest aju, paniwad ta muidu nii tumma suu metsikult sonima, sundisiwad ta liikmeid rahutult wisklema ja heitlema.
