— 678 —
Ühel päewal, kui Anu Jukuga jälle hospidalisse läinud ja Madis majakese ees keedupuid lõhkus, tegi waene haige oma jampsimise-sõgeduses midagi ootamatat.
Kui Madis silmad töö pealt korraks üles lõi, nägi ta oma haiget naist särgi-wäel üle õue kõndiwat — ruttu ja kindlal sammul, nagu oleks ta korraga nägijaks saanud.
Nähtus oli Madisele wist nii pähe kopsataw, et ta amuli suuga, kirwes pihus, wahtima jäi. Korraks tegi ta küll nõksatuse, nagu tahaks ta õnnetumale järgi jooksta. Aga sealtsamast peatas ta sammu. Tõmmas jala tagasi. Tõmmas kutsuwa käe tagasi. Laskis silmad wälgukiirusel ringi käia. Surus pea õlade wahele. Wajus nagu iseenda sisse kokku. Seisis nagu inimene, kes lähemal silmapilgul hoopi ootab, mille eest peasemine hiljaks jäänud, wõi äkilist kohutawat sündmust, mille ärapööramine wõimataks saanud…
Mai jooksis wehklewatel kätel ja lehwiwatel juukstel, walge särgi sees päikesepaistel kumendades, otsekohe Salgiri jõe poole, mille kõrge kallas üksikule majakesele üsna ligidal oli. Näis, nagu tunneks waene tõbine oma palawiku-wiirastuses enese tagaaetud olewat, sest ta suust tungisiwad arusaamata sõnade seas lühikesed, ehmatanud kiljatused, kuna ta wäntsuw pea kord ühe, kord teise õla peale lendas, nagu püiaks ta oma kustunud silmadega tagasi wahtida enda kannul olewate waenlaste poole…
Wiimaste päewade sula ja soe wihm oliwad mägestikus hulga lund weeks muutnud, mis nüid kaunis kõrgelt jõge täitis ja ägedal jooksul mühisedes alla poole woolas. Kallas aga langes sealt kohalt, kuhu palawikus märatsew haige pimesi tõttas, järsult alla, nii et õnnetu otsekohe Salgiri sogastesse woodesse pidi langema, kui ta jala üle kuristiku tõstis…
Sülda kümme — sülda wiis — sülda kolm oli haige kalda serwast weel eemal, ja ikka weel seisis Madis halwatult paigal, kätt silmade üle hoides, keha hüppel pidades, hinge kinnipidawal põnewusel wahtides… oodates…
