— 688 —
Nii haledatele palwetele ei suutnud Anu hea süda muidugi wastu seista. Mitte ainult ei leppinud ta saatana paeltesse sattunud õnnetumaga ära, waid andis talle ka ustawa kinnituse, et ilm sellest pahast äpardusest midagi ei pidanud teada saama. Ta wõttis temalt aga tõotuse wastu, et ta järgmistel öödel, niikaua kui Anu weel tema katuse all wiibib, wana-kawala kiusatusele mehisemalt wastu paneb.
Anu tahtis nimelt kohe, selsamal hommikul, tema juurest minema panna. Madis leidis, kui ta teise tuppa astus, tema kompsud juba kokku pandud olewat. Aga mis wõis kahtlust-äratawam olla, kui niisugune äkiline põgenemine! Seepärast ruttas paluja wandesõnadega kinnitama, et Anul enani midagi karta ei olewat — teist korda ei pistwat Tõnu-Peetri Madis pead mitte enam pahareti silmusesse!…
Anu waatas kurwalt selle inimese otsa.
Tal oli temast kahju, sügawasti kahju.
Siin langes jälle midagi kildudeks, mida Anu nii kõwaks ja kindlaks pidanud.
Ta oli selle mehe inimlikust auususest, kombelisest puhtusest, sügawast jumalakartusest nii suurt lugu pidanud. Ainult austamise-tundmustega oli ta tema poole üles waadanud. Ta oli teda korraliku, õiglase, mustust ja alatust põlgawa mehe eeskujuks lugenud, ta oli enam kui üks kord kõigest hingest Jumalat palunud, et tema Taawet niisuguseks meheks saaks!
Ja nüid seisis tema ees inimene, kes neist patukottidest, neist himudeorjadest, keda ta ise nii sagedasti hukka mõistnud, mitte parem ei olnud, waid pahem!
Sest kuna need põlatud hinged awalikult pattu tegiwad, oma eluwiisisid ja oma arwamisi kellegi eest ei warjanud, püidis see inimene salaja, silmakirjalise aususe, puhtuse ja wagaduse katte all, patustada.
Ja weel enam: ta wõttis usu, oma kalliks ja kõrgeks peetud usu, appi, et selle katte all madalate lihalikkude himude kustutuseks alatumat pettust toime panna!
