— 691 —
wähemast, mis weidi lihtsamatesse töödesse puutus. Tarwilistest „ametisõnadest“ ja „ärilausetest“ hakkas ta peatselt ka aru saama ning küsimiste peale wiimaks juba „da, da“ ja „nemaa“ mastama, mis tema tulewiku kohta ka keelelisest küljest kõige paremat laskis loota.
Pisukese perekonna eest oli seda puhku siis hoolitsetud.
Kewadene linnu-rõem walitses nende tillukeses üirikambris, kus nad neljakesi pesitasiwad — nemad kolmekesi ja õnn.
Midagi uut, noort, pruutlist heljus kosutawa õhuna, elustawa lõhnana nende ümber, pani nende silmad läikima ja suud naeratama…
Lõhmusel oli midagi imeks panna.
Paar esimest päewa läksiwad mööda, ilma et ta suuremat oleks märganud. Aga siis hakkas ta meelest olema, nagu… nagu puuduks midagi… Nagu poleks majas mitte kõik endises korras.
„Kuradi päralt, Anu, miks sa siis enam Jumalat ei palu!“ tuli talle äkitselt meelde.
„Eks ma täna teda nüid,“ naeratas Anu.
„No seda põle ma koa kuuld!“
„Ma palun ja tänan nüid tasahiljukesi.“
„Miks siis?“
„Olen aru soand, et kisendamisest kedagi kasu põle.“
„Soo?“
„Ja ühtepuhkusest kisendamisest ammugi mitte.“
„Anu, sa oled wist arust ära!“
„Ei, aru on mul nüid just peas!“
Taamet wahtis nagu tundmatale inimesele otsa. Mõetis teist ülewalt ja alt, pahemalt ja paremalt poolt, ilma targemaks saamata.
Anu hakkas naerma.
See oli see pehmelt ja puhtalt helisew kellukese-heal, mille rõemsast kõlast Taawet nii kaua ilma olnud, mida ta oma abielu esimesel paaril aastal wiimaks kuulnud ja mis tal nüid armsa ärganud mälestusena südamest läbi lõikas.
„Kas sa üleannetu siis enam armu soand hing ei ole?“ hüidis ta kõigest kõrist.
