— 696 —
Julguse ja wisaduse puudust asjaajamise juures ei wõinud Riiamaa meestele keegi ette heita. Kurtes, et nende koht elamiseks ei kõlbawat, nõudsiwad nad maadewalitsuselt omale maid, mis küll enne kroonu käes olnud, nüid aga juba ära oliwad antud wõi kroonuametnikkudele ja muudele ülemuse armuosalistele ära oliwad kingitud, nagu näituseks üks maatükk Feodossia linna juures, mis kuulsale maalijale Aiwasowskile oli saanud. Mehed oliwad oma kasude eest nii agarasti ja järeljätmata tegewuses, et ametikohad warsti tüdimust tundsiwad ja neid juba wangistusega ähwardasiwad karistada. Nende nõuded uue asukoha järele jäeti muidugi täitmata. Selle eest aga jätsiwad mehed kroonule maamaksud wõla nime all ilusti maksmata.
Et looke täieline saaks, olgu juurde lisada, kuda asi 1864. aastal lõppes.
Nõu, salaja Tokultschakist kõige wõlgadega minema panna, kui heaga paremat asupaika ei saa, oli meestel ammugi juba walmis, kuid täidesaatmine wiibis kuni nimetatud aastani. Juba oli ärarändamiseks kõik ettewalmistatud ja reisuwankritel kibitkad peal, kui korraga Simferopoli abikuberner ja Perekopi isprawnik mõnekümne ratsa-sandarmiga külasse ilmusiwad. Sest juba oli kroonumaade-walitsus asunikkude plaanist kuulda saanud.
Mehed aeti kõik küla wahele kokku, sandarmid seati ringi nende ümber ja ähwardati neid nuhelda. Oodati wist wastuhakkamist, mis weriseks karistamiseks otsekohest põhjust oleks andnud. Aga mehed ei hakanud wastu. Nad istusiwad kõik wagusi maha ja käskisiwad endile hobustega peale ajada, kui kõrge ülemus soowib…
Kolm päewa oliwad ametnikud külas, et rahwast igal wiisil, ähwarduste, noomituste ja nõuandliste seletustega, paigale jääma sundida. Kui lugu protokolli oli pandud, raiusiwad sandarmid reisuwankrite pealt kummid maha ja läksiwad oma käskijatega minema.
Aga wiimased eksisiwad, kui arwasiwad, et Tokultschaki mehed paigalejäämiseks nüid küllalt tümaks on tehtud.
