— 697 —
Waewalt oli politsei silmaringilt kadunud, kui wahwad pikasärgi-mehed oma kibitkad ära parandasiwad ja ometi minema paniwad…
Nad rändasiwad Kaukasiasse, kus nad Kubani jõe ääres asupaiga wõtsiwad. Kas kroonu neilt wõlga kätte nõudis ja kas ta selle kätte sai, on teadmata.
Oma üleaedsetele Tokultschakis, niihästi mõsnikkudele kui ka teistele asujatele, ei jätnud nad endist just mitte kõige paremat mälestust maha.
Naabrid kurtsiwad, et nad tihti nende omandusesse puutunud, mispärast nendega nii mõnigi kord kohtuskäimist ette tulnud. Kohalikule mõisnikule pidanud nad trahwi maksma, sest et nad küla tühjaks jäänud urtsikute küllest puid ja muud materjali „wõerandanud.“ Juhtunud mõnikord wõerad lambakarjad küla ligidal stepi peal olema, wõi koguni nende maa peale sattuma, siis aetud kari ööseks külasse ja wõetud mõne „raswatse woonakese“ (tallekese) näol, mis „kasuka-siilu“ (hõlma) all warjule wiidud, omawoliliselt tasu, jne…
Tokultschaki mahajätmisega ei ilmutanud wahwad alatskiwilased aga suuremat tarkust. Mennoniti usku sakslased ostsiwad pärast neid koha ära ja elawad seal nüid koguni jõukalt, sest maa on hea ja kannab wähegi korrapäralisel harimisel kõige paremat wilja. Aegamööda maksetaw ostuhind oli ka wõrdlemisi odaw — 10 rbl. dessatin. Mennonitlaste hoolel ja usinusel on Tokultschak üheks kõige ilusamaks ja õitswamaks asunduseks Krimmi lagendikus saanud. Toredaid hooneid ümbritseb imekena wiljapuude-mets, millest iga pere pool tiinumaad ja enam omaks nimetab. —
Dshurtschi küla Perekopi maakonnas oliwad Wene asujad 1861, aasta enne Järwamaa eestlaste päralejõudmist, ära wõtnud. Kroonu poolt ehitati neile sedamaid kirik külasse, mis peale 5000 rbl. maksma tuli, ja puhastati nende kaewud ära. Aga ka wenelased ei saanud Krimmi stepis, mis neile kuidagi meeldima ei hakanud, asumisega toime, ning paniwad juba aasta pärast minema. Nõnda sai koht priiks ja järwakad — enamisti need, kes Walkmanni wooriga sügisel Kara-Kijati tulnud — paniwad temale käe peale.
