Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/73

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 72 —

Tema palwetundide kohta oli neilgi wõimudel, kes rahwa seas mingit mõttelist liikumist, mingit eluawaldust ei sallinud, nii wähe kahtlust, et Maltswet mõisatesgi lugemisi wõis pidada, nõnda paar korda Ahula mõisas. Ka kirikuõpetajad, kes oma wõimu ja mõju pudendajate wastu alati nii walwsad ja wõitluswalmis on, ei teinud temale esiotsa takistusi, sest nad ei kuulnud temast midagi paha; nad arwasiwad wast koguni, et ta neile äraeksinud wõi tuimaks jäänud tallesid aitab lauta ajada. Igatahes ei pidanud nad teda kui harimata talupoega enestele wõistlusegi mõttes hädaohtlikuks, weel wähem tuli neil meelde karta, et keegi, kes nende noomimise ja mõisniku piitsa all üles kaswanud, nende wastu teisiti õpetades ja neid isikliselt arwustades julgeks wälja astuda. Ka õpetajate arwustamisega oli Maltswet esiotsa tagasihoidlik; kui ta seda tegi, siis tarwitas ta ainult kaetud tähendusi, üleüldiseid ja kaudseid riiwamisi. Wennaste koguduse wõimumeeste wastu algas ta küll kohe wõitlust, aga esiotsa, kui nende wiha tema wastu weel nii suur ei olnud, sest et Maltsweti mõju weel wähene oli, ka kaunis taltsalt, ilma kirglise õhinata. Weel ei heitnud wastastikune wõistlus, wastaste õel tagakiusamine õli Maltsweti tulesse.

Kui Maltsweti lugemistel tema tegewuse esimesel järgul weidi iselaadi oli, siis ainult selle poolest, et ta mõne harilise morali-punkti peale iseäralist rõhku pani. Ta jutlustas kirglisema õhinaga, kui tawalised hingekarjased ja palwemehed, muu seas wiinajoomise, warguse ja sugulise kõlwatuse wastu. Tungiwa noomimisega seletas ta, et kes wiina, seda kurjawaimu jooki, mitte tilgatumaks maha ei jäta, see ei wõiwat temast ialgi lahti saada, ja kes temast lahti ei saa, see ei wõiwat Jumala riiki peaseda, waid pidada igawesti hukka minema. Neid kombeõpetuslisi noomitusi oskas ta nii wõimsa sõnaga ette kanda, et mitmed wiinajoomise tõe poolest maha jätsiwad, ja juhtus ka sedagi, et isikud, kes oliwad warastanud, oma patu üles tunnistasiwad, warastatud asja omanikule tagasi wiisiwad wõi rahana ära tasusiwad, kui see neil wõimalik oli.