— 730 —
kirikus- ja laualkäimiseta! See polnud ju enam kellegi õigus! Isegi Anu, kelle jumalakartusest ja palwe waimust eit enne nii suurt rõemu tundnud, elas nüid „nagu põrsas laudas;“ mida priskemaks ja paksemaks emandaks ta läks, mida uhkemaid riideid mees talle ostis, mida paremad road ta lauale kandis, seda ilmalikumaks läks ta meel. Aga wara — see kaswas neil! Kaswas ilma Jumala õnnistuseta!
Liisu sai seeüle weel mitu aastat imestada, siis tuli Liiwa-Annus talle järele. Aga tal oli imetlemise-wine weelgi suu ümber, kui nad ta kirstule kaane peale paniwad…
Tõnu-Peetri Madisega puutusiwad Lõhmused ainult ühe korra weel kokku — siis, kui Madis Kaukasiasse rändamise eel neid Simferopolis Jumalaga käis jätmas. Ta oli mõnus ja magus, nagu kunagi, ja tegi lahkumise nii pehmeks ja soojaks, nagu oleks tal wend ja õde maha jätta. Tema pärastisest käekäigust ei kuulnud Taawet ja Anu enam midagi.
Wikerpuuri Aadu wahetas küla linna wastu warsti ümber. Ta elas esite mitu aastat Simferopolis, kus ta suurematele meistritele ja riiete-kauplustele kodus tööd tegi. Siis asus ta, natuke korjandust taskus, Feodossiasse, kus ta enda, nagu sõber Lõhmus eel, oma jalale seadis. Ta käsi ei käinud küll mitte nii hästi kui Taawetil, siisgi kuuldi teda — ta kirjutas wahel Lõhmustele Sewastopolisse — rahuloldawalt elawat.
Suur rõem oli talle juba Simferopolis seeläbi osaks saanud, et proua Elts Maie preilikesele pisikese noorherra seltsiliseks nõutas, wäikese Wikerpuurikese, kellest õnnelik papa kindlasti teadis, et ta seda liignime õigusega kannab. Aadu rõem oli nii suur, et ta sedamaid woorimehega, kaks pudelit Krimmi punast taskus, Lõhmuste juurde sõitis päratumat sündmust teatama. Ja rõemuga wõistles uhkus. Mitu kuud nähti teda wäga püstaka ninaga ümber kõndiwat, ja kui talle keegi tuttaw uulitsal wasta tuli — olgu eestlane wõi wenelane, juut wõi tatarlane — pidas ta tema kinni ja juhtis jutu kohe oma abikaasa peale, kes nüid nii wäga kodu külge
