— 734 —
Nüid algas wanale Maltswetile ajajärk täis sagedast kolimist ja ümberasumist. Kuhugile ei läbenud ta kauemaks jääda. Kord elutses ta Kolga rannas, kord mõnes Järwamaa kihelkonnas, ja mitte ainult ei wahetanud ta siin kui seal ühtepuhku walda wallaga ja küla külaga, waid ka peret perega. Kui jõukas mees, kes oma hoiurahast lahedasti wõis elada, ei langenud ta kellegile koormaks; palju enam sai ta oma mõnusa jutu, hea nalja ja alalise rõemsa meelega, mille aluseks ta mureta elukord ja hea terwis oliwad, igale kodakonnale meeldiwaks seltsiliseks.
Kui ta ka oma prohwetlikku minewikku auus ja ustawuses püidis pidada ja oma usumehelist meelsust alati wälja armastas pöörata, ei teinud ta hingede pööramisega endisel kihutawal mõttel enam tegemist. Ta luges peres, kus ta „wabadikuna“ juhtus elama, küll korrakindlalt hommiku-, ühtu- ja söögipalwet, wahetas ühe ja teisega sagedasti mõtteid usuasjade ja pühakirja üle ja waidles, kui waja, palawasti oma arwamiste ja seletuste eest. Aga see oli ka kõik, ja see sündis ikka wäikeses koduses ringis wõi mõne üksiku tuttawaga. Isiklikult jäi Maltswet walitsewast kirikust niiwõrt lahku, et ta armulaual ja ka kiriklisel jumalateenistusel ei käinud; ta andis enesele ise „jumala-armu“ ja oli ka muidu iseenese „hingekarjane.“ Kuid teisi inimesi ei keelanud ta kirikus ega laual käimast, nagu ta ka neid, kes tema jumalamehelise wäärtuse sisse uskusiwad — säherdusi üksikuid leidus siin ja seal ometi weel — ei keelanud tema jagatud „sakramendist“ osa wõtmast, kui ta seda ka kellegile pakkudes peale ei sundinud. Maltsweti waen ja põlgtus kirikuõpetajate wastu jäi endiseks.
Tema algatusel ja kaasjuhil sündinud Krimmi-rändamist ei pidanud ta sugugi äpardanud ettewõtteks, kui ta ka asumaad enam prohweti-keelel Eedeni sarnaseks Kanaaniks ei kiitnud. Polnud tal ju ka asja nurjaminekust rääkida, sest rahwas jäi uuele kodumaale paigale ning endistele hädasõnumitele järgnesiwad aja jooksul rahulolemise-teated.
Oma wiimased kolm eluaastat, 1884 kuni 1886, saatis hallpea Ambla kihelkonnas, iseäranis nõndanim. „Pruuna
