— 737 —
kord, pühapäewal, Kongi sepapajas, alasipaku otsas. Nagu tema arwamine oli, et usklik igas paigas, mitte üksi kirikus, Jumalat wõib paluda, nõnda ei pidanud ta ta kohast lugu, kus ta omale armulaua-sakramenti jagas, ega abinõudest ja ainetest, mis ta seejuures tarwitas. Wõttis tüki igapäewast rukkileiba, kapaga puhast külma wett, õnnistas neid kirikuõpetaja tawaliste sõnadega, hammustas siis leiba ja rüipas wett peale. Enne ja pärast pühalikku toimetust pidas palwet ja luges piiblist, ning lõpul pööras ta umbes järgmiste sõnadega oma sõprade poole:
„Nii tõesti, kui teie mind siin enese ees näete, ning näinud olete mind Kristuse ihust ja werest osa saama, tunistan ma Jumala ja teie ees, et mina, Jumalast läkitatud prohwet Johannes teine, nüid kõigest patust puhas ja lahti olen ning Issandale tema teiseks ilmumiseks teed wõin walmistada. Tõesti, mina ütlen teile: Wiimne päew on ligi; mina saan oma suremata silmaga Kristuse teist auilmumist näha. Parandage meelt ja käige minu järele — kohtupäew on ukse ees!“
Oma paari lähema sõbra ees püidis siis wanake prohwetiosa weel nagu ajawiiteks wahel edasi mängida. Ei sest tulnud palju enam wälja! Ta ise pidi tunnistama, et tema kogudus ja jüngrid „kõik mööda maailma laiali“ olla. Aga — lisas ta enesele trööstiks juurde — aeg tulla warsti, kus ta nad jälle kokku kogub ja Issanda pale ette wiib.
Üksikuid leidus tema ümbruses siisgi weel, kelle kohta tema kindlatoonilised kuulutused wiimse päewa ja tema enese surematuse kohta mõjuta ei jäänud. Need ebausklikud saiwad alles pärast wanamehe surma oma lapsikusest aru.
Oma endistest prohwetlistest ettekuulutustest tõendas Maltswet kahtlejate ja waidlejate wastu, et need kõik karwapealt täide olla läinud. Tema kuulutanud näituseks omal ajal suuremat priiust ette — suurem priius tulnud. Peksuõigus wõetud mõisniku käest ära. — Ta kuulutanud ette, et proh-
