— 7 —
ega Mikk ja Elts wäikese Tiina ja punase peaga Lülli priitahtlikul abil, pühapäewasest päewast hoolimata, muidu õues lund ei oleks rookinud, nii et labidad ja luuad lendasiwad, et hange sisse uppunud wärawast toa ukse-esiseni laiemat teed rajada. Isegi lombak Mann oli teiste õhinal ametis; ta häwitas kühwliga, mis kaks korda suurem oli kui ta ise, aida ees seiswat lumememme. Oli ju karta, et nii püha mees, nagu Maltsweti papa, seesugust ebajumala sarnast elukat ristiinimeste maja juures ei salli, seda wähem, et kahtlane isik, ammuli suu ja krillis silmadega nagu ta oli, liia märja pärast juba taaru wajus just kui joobnud mees, kuna tal patusel ka weel pikk piip nagu waru põigiti hammaste wahel rippus — rasked ebawoorused, mis püha meest tingimata pidiwad pahandama…
Mõlemad mõistlikud waresed nägiwad ka weel, kuda sulane Jaan kitsas kojas korda ja ruumi püidis teha, rauapuid, reejalaseid, wikatilüsisid, kangasjalgu, peerulõmmusid ja mõnda muud talu-kraami, mis sinna seisma pandud, koomale kogudes, ja kuda tüdruk Triinu tema järelt wana raagus luuaga nii hoolsasti pori ja prahti kasis, nagu pühiks ta nelipühi esimese püha hommikul kambri põrandat.
Ja kui terased waresed toa-ukse tahmasest walguseaugust oleksiwad wõinud sisse waadata, — seda nad aga ei wõinud, sest et paks ja tihe suitsu-keel sealt wälja limpsas ning sinakas-halli lehwiwa loorina katuse ääre alt üles õhku lookles — siis oleksiwad nad näinud, et toas ja kambris seesama kasimise- ja koristamisetöö osalt käsil, osalt juba walmis oli. Seal talitasiwad pühalikkude nägudega perenaine Liisu ise ja tema kõige wanem tütar Anu, Lõhmuse talu noor perenaine, kuna neile alt saunamehe naine Wiiu ainult nagu pahemaks käeks oli, sest et sel mähkmetes laps rinna külles rippus, kes kohe kurja kisa tõstis, kui tal „nolk“ suust wõeti.
Toast ja kambrist oli juba kõik rehe alla kolitud wõi sügawamini nurkadesse ja urgastesse topitud, mis muidugi nii kitsaid ruumisid weelgi kitsendasiwad, nagu kangasteljed, millelt kangas eila maha wõetud, wokid, willakorwid, kana-
