— 80 —
näis see pühalik-kindel, kõikumata usu peale rajatud iseteadwus imponeeriwat, millega Maltswet ennast Jumala käsutäitjaks ja saadikuks tunnistas. Ruumides walitsew waikus sai täieliseks healetuseks, liikumata, katkemata, kokkusurutud haua-waikuseks, rahwa ühiseks hinge-kinnipidamiseks. Siis, kui kõneleja peatas, järgnes nagu imestuse, hirmu, aukartuse ja tärkawa waimustusega segatud liikumine, millele naisterahwaste mahasurutud nutu- ja ohke-kahin nagu kuuldawa kaja andis.
Juhan Leinberg, näost kahwatu ja sügaw-tõsine, pidas wäikese waheaja, kus juures ta läikiw silm tumma rahwahulga seas nähtawale tulnud elu nagu janunedes sisse imes. Edasi kõneledes muutis ta oma healt ja rääkis nüid nii soojalt, rõemsalt, lootust-jagawalt, et ta sõnad nagu naeratawat päikese-paistet tumeda kogu peale heitsiwad:
„Jumal on armastus. Jumal tahab meid aidata. Meid kõiki — kõige suuremaid patuseid meie seas. Meid kõiki, kes meie wähegi tahtmist näitame, endid uuendada. Jumal wõib meid igast hädast, ka kõige suuremast, aidata, hädast, millest meie ise arwame wõimata olema peaseda. Jumal wõib meid kohe aidata, wiibimata. Jumal wõib imet teha! Ärge unustage, et Jumal imet wõib teha, et Jumala käes midagi wõimata pole! Ärge uskuge, et imetegusid enam ei sünni — neid wõib igapäew sündida, wäikeseid ja suuri. Jumal tõstab, kui ta tahab, ka praegu weel mägesid paigast, tõmmab merest kuiwa wahe läbi, muudab päewa ööks ja öö päewaks, häwitab riikisi ja loob uusi, äratab surnuid üles ja teeb haigeid terweks, wiib oma ärawalitud hinged, oma ärawalitud rahwad Egiptuse pimedusest tõotatud maa walgusele. Wennad ja õed, Jumal wõib kõik ja teeb kõik, kui meie tema wägewuse sisse usume, kui meie oma hinged, täis leegitsewat usutuld, temale anname, kui meie siin tema ette põlwili langeme, oma käed tema poole sirutame ja kõigest jõust kisendame, nõnda kisendame, nagu surmahädas kisendatakse: Isa, aita, aita meid!… Kui meie seda teeme, siis sünnib ime! Wennad, õed, Siioni lapsed — kuulge, siis sünnib ime! Kas tahate imet näha
