— 87 —
„Ma astun wennaste kogudusest wälja.“
„Miks nõnda?“ küsis Juhan Leinberg. „Millal see nõu sulle tuli?“
„Juba — juba ennemalt,“ wastas Madis. „Ma ei taha seal enam olla.“ Ja ta lõi pilgu jälle maha.
„Miks?“
„Ma näen, et nende usk õige ei ole.“
„Näed, Madis, näed?“
„Näen, ja tahan sinu järelkäija olla.“
Maltsweti pilk, millega ta uut järelkäijat mõetis, awaldas rahulolemist, rõemsat lahkust, aga mitte enamat. Ta waikis suure rahuga, nii et Madis küsima pidi:
„Kas wõtad mind wasta?“
Tummalt sirutas Maltswet talle käe pihku.
„Ja lubad, et ma — et ma — —“ Madisele tuli äkitselt meelde, et uus jünger alandlik peab olema, seepärast lõpetas ta oma küsimise weidi teisiti: „… ja lubad, et ma sinu juures käin sinu usku õppimas ja tallele panemas…?“
Maltswet nokutas peaga ja pigistas ta kätt.
„Ja… ja…“ Madisele näis piinlik olewat, et usumees tema wastuwõtmist kiidu- ja õnnistuse-sõnadega ei teretanud, seepärast tuli järgnew lause komistades wälja: „… ja kui ma sinu usus kindel olen ja kõik tean, siis lubad, et — et ma seda — seda koa teistele kuulutan…?“
Maltswet pani käe raskelt tema õla peale. Ta sõbralik lahkus muutus lahkeks tõsiduseks, kuna ta kulmude wahele, tugewa, õige nina peale, peenike, aga sügaw korts ilmus. Nagu oleks ta Madise suust niisugust soowi oodanud, ütles ta ilma mõtlemata:
„Kulla wend, minu luba pole sul waja. Õnnistegija ise walib meie seast need wälja, kes teistele tema elusõna peawad kuulutama, ja jagab nendele oma waimu. Palu tema käest luba, ja kui ta su palwet täidab, ja kui sa tunned, et sul teistele midagi on kuulutada, siis hakka aga julgesti peale!… Mis sa minu käest tahad õppida, seda õpetan sulle, kallis sõber, hea meelega.“
Kuna Madis teiste ligitungijate eest tagasi astus, jäi Kiisa Mihkel, kes Maltsweti ja Tõnu-Peetri peremehe
