— 88 —
juttu norus peaga pealt kuulanud, palwemehe ligidale paigale. Korraga üttes ta särawal pilgul:
„Ka mina astun kogudusest wälja!“
Ligiolejad waatasiwad üksteise otsa. Lõhmuse Taawet, Kiisa peremehe jumalakartmata wäimees, ei suutnud üleannetumat naeratamist tagasi hoida ja tõukas Wikerpuurile küiru külge, ning Elts, edew plika, tõmmas isa kuuest ja ütles poole healega:
„Sa polegi jo weel koguduses! Nad põle sind jo ikke weel wasta wõt’!“
„Sellepärast just astun wälja,“ hüidis wanamees nagu wihase waimustusega. „Kas mul neid nüid weel waja on! Mis kurja ma olen teind, et nad mind wasta ei wõit! Kas mina ja mu koda ei teeni Jumalat, kas ma ei ela kristlikku elu, kas mu käed põle puhtad wargusest, mu suu ja kurgulagi walest, mu niuded kõigest kurjast… Ja nemad ei wõta mind wasta! Lasewad oodata, igawesti oodata… Wariserid — silmateendrid — pilkajad, kes te olete!… Mul põle teid tarwis! Minu usuisa, minu prohwet, minu lunastaja ja mu ingel seisab siin — ta nimi on Maltswet!… Ma tahan tema sisse uskuda, nagu tema talle sisse usub… Wariseridele hüian aga juba tulewa pühapäe suu sisse: „Taganege minust, sest teie olete waleprohwedid!“
Kiisa Mihkel oli muidu aeglane, külma rahuga talupoeg, kes naljalt ärewusesse ei sattunud; Maltsweti jutlus ja palwe oliwad ta aga niisuguse joowastuseni ulatawa tuju sisse ajanud, et ta nagu iseennast enam ei tundnud ja korraga — oma wäimehe ja meister Wikerpuuri sala lõbuks — pooleks kõnemeheks edenes.
Maltswet mõistis ka selle poolehoidjaga, kelle wõitmise kohta ta kohe kindel olnud, nõnda rääkida ja ümber käia, et kudagi wälja ei paistnud, kui koguks ta omale meelega jüngrid, kui asutaks ta omale ahwatlemistega kogudust. Ainult sulataw-soe lahkus tema pilgus, ainult ta käepigistamine ütles: Tule! Ta suust ei tulnud seda sõna otsekohesel mõttel mitte. Ja just seeläbi täiendas ta oma jutlusega saadud wõitu.
