Vanem.
Õhtu õhud on külmad. Nende eest peaksid end hoidma. Nad võivad surma tuua.
Noorem poeg.
Ei, ei. Tahan siin nende tulekut oodata. Ja kuigi surm — tahan enne vaadelda päikest ja mägesid. O, nüüd kuulen ka mina hääli.
(Lähenevate inimeste vaevalt kuuldavad hääled orgu viival teerajal.)
Ja, ja, nad tulevad. (Läheb mäeservale ja vaatab alla.) Oi, kui kitsas näib siit teerada! Ja kuidas ta lookleb kaljude vahel! Kui pikk ja vaevaline on tee orgu!
Vanem.
Tee orgu on pikk ja vaevaline. Veel pikem ja vaevalisem on ta orust siia, üles.
Noorem poeg.
Praegu tulevad nad kaljurahnu tagant välja. Nad tulevad üksteise järel. Liig kitsas on teerada kahele.
Vanem.
Sa tead, on kohti, kust üksainsamgi vaevalt läbi pääseb.
Noorem poeg.
Tean, isa. (Vaikus.) Kuidas nad küürutavad, raskeid veeanumaid kandes! Ja ägavad... Ma kuulen nende ägamist.
