Mine sisu juurde

Lehekülg:Sinihallik Luts 1919.djvu/13

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

päike nende palgeid ja kurnatud kehasid, kodus ei oota neid miski, mis rõõmustaks ja vaeva tasuks. Missugune viletsus!


Vanem.

Sa värised, poeg. Sul on palavik. Mine kambrisse, õhtu õhud on külmad. Ära vaata orgu. Viletsusega harjutakse.


Noorem poeg.

Viletsusega harjutakse. Seda ütled. sina, nende Vanem? Ootad, kuni nad viletsusega harjuvad?


Vanem.

Mis võin ma teha?


Noorem poeg

Madalmaa on veel-alles.


Vanem.

Tasa! Ära kõnele sellest. Nad ei tohi seda kuulda. Uut toitu annaks see nende rahutumaile hingedele. Ja siis võib tulla õnnetus. Ära kõnele sellest. (Vaikus.)


Noorem poeg.

Madalmaa on kadunud. . . Ka mägedelt ei tule abi. . .


Vanem.

Ka mägedelt ei tule abi. Siit on keegi janunev hiiglane kõik veesooned, tühjaks imenud. Mägedel lasub nagu vanne.