Väike mägedeküla. Mäe serval punase katusega majakene. Kauged mäeküljed punetavad otsekui tulekumas allavajuva päikese paistel. Näib, nagu oleksid nad päikesest heledaks köetud ja õhkuks neist välja päeval kogutud kuumus. Varjupoolsed küljed mustavad salapäraselt. Orgudest tõuseb sinakas uduvina. Aga üleval, mägede ladvul eksivad valged joad, nagu hiiglakiireheitjast saadetuina.
Majakese ees, pingil istub Vanem ja vaatleb mõttes mägesid. Rahu igal pool. Siis pöötab Vanem pilgu orgu viiva teeraja poole, kust aeg-ajalt üksikud hääled kaugelt kostavad, tõuseb üles, paneb käe silmi ette ja vaatab orgu.
Istub siis jälle pingile ja vaatleb mägesid.
Noorem poeg
(tuleb majakesest ja läheb Vanema juure). Tulevad nad juba?
Vanem.
Ja, nad tulevad.
Noorem poeg
(vaatab orgu). Ma ei näe neid.
Vanem.
oa mina ei näe neid, aga ma kuulen nende tulekut. Nad on mäekülje varjus. Kuid sina. — Miks tulid sa välja? Sa oled haige.
Noorem poeg.
Ei, isa, olen juba terve. Palavik ei vaeva mind enam.
