Roosi. Noh, ja mes siis saab?
Pliuhkam (rõhuga). Ah mes siis saab? — Siis on aasta viin valmis! Rippugu siis Tõnis oma veinipudeli lohvi otsas kas või ommikust õhtani, mina enam sinna ligi ei lähe.
Sägi (Pliuhkamile). Kuule, vanamees…!
Pliuhkam (heidab käega). Ei kuule. Praegu lähen lakka ja toon maha oma katlakese, mudu veel roostetab ära. Sial ta heinte all on juba okubatsioonide ajast saadik.
Krõõt. Kuule, peremees, ku sa nii räägid, siis lased enda juba praegu kinni panna.
Sägi. Einoh — muidugi!
Roosi. Muidugi, jah. Mine siis temale veel süia järele kandma sinna vangitorni!
Pliuhkam. Mes? Mes? Mes vangitorni? Kos on vangitorn? Kes läheb vangitorni? Ah siis teie tahate mind vangitorni panna? Kos on vangitorn? Ma tahaks näha, kos on vangitorn. Näidake mulle siin üks torn?
Sägi. Küll sa varsti näed, kus on torn.
Pliuhkam. No, näita, kos on torn! Ma tahaks näha seda torni. (Loeb sõrmede pealt.) Vili on minu, aparaad on minu, Sirgasmäe talu, kos me praegu oleme, on kah minu oma — no kos kuramus on see torn? Too sina, Tõnis, siia see torn!
(Keegi tuleb väljast eeskambrisse. On kuulda, kuis Tulija Liispetiga kõneleb. Tagakambris olijad, Pliuhkam, Sägi, Roosi ja Krõõt kuulatavad.)
Tulija. Noh tere kah, noorperenaene!
Liispet. No tere, tere!
10
