Tulija. No mes te siin siis teete? — Kanäe, veini villivad! Teised inimesed täna kõik ääletamas ja viina kinni panemas. Nüüd peab ju veini vabrik seisma panema. Kas muud peret kah kodus on?
Liispet. Eks ikka ole kah. Tagapool sal nad on kõik.
Tulija. Ma tulin siit mööda, võtsin teie kirjad vallamajast ühes. Mõtlesin, et astun sisse ja annan ära.
Liispet. At-täh! Ekste istuge!
Tulija. At-täh! Põle aega — naene ootab vällas. Pian kohe minema. Iad õhtat!
Liispet. Iad õhtat jah. At-täh! (Tulija väljub. Eeskambri uks tehakse lahti ja pannakse kinni.)
Pliuhkam (kuulatades). Näe, nüüd muud põlegi, ku at-täh ja at-täh!
Sägi. No mes sul sellega asja. See on viisakuse komme.
Liispet (tuleb eeskambrist tagakambrisse, pakk kirju käes). Säh, Tõnis, siin on suur patsakas kirjasid. (Sägi võtab kirjad. Liispet läheb eeskambrisse tagasi.)
Pliuhkam. Kellele need kirjad on?
Sägi (vaatab aadresse). Egas ometi sulle, vana tõhk!
Pliuhkam. No, mespärast siis minule ei või olla mõnda kirja? Kas mina põlegi inimene? Kelleks sa, Tõnis, mind õieti pead?
Sägi (ulatab Pliuhkamile kirja). Säh, säh — on sinulegi üks kiri.
11
