Liispet (karjub eeskambrist). Appi! Appi! Maha läheb! Üle jookseb! Pudeli lõin kogemata katki.
Sägi. Vaata, kuramus! See ka veel. (Jookseb eeskotta.)
Liispet (tuleb talle rinnutsi vastu, põrkab oma mehega lävel kokku). Veinipudel läks kogemata katki. Pange mütsid alla! (Näitab seljataha.) Näe, jookseb, jookseb! Pange mütsid alla! (Roosile:) Ema, sa oled justku köhmus!
Roosi. Mes siis mina pian tegema? Las jookseb!
Liispet. Kuuled, et tuleb nagu kolks — kolks. Mina ei tia, kudas mu jalg sinna külge läks. Näe, muudku tuleb.
Roosi. Las tuleb — see on ia. Kellele teda tarvis on? Endil kodu pangrodis, aga veini kah veel vaja. Ja need kannavad inimese nime! Las teeb kolks-kolks.
Sägi (võttes kinni Pliuhkami hõlmast). Lähme! Päästame, mis päästa võib! (Veab Pliuhkamit eeskambri poole. Pliuhkam ei lähe. Sägi läheb üksi.)
Pliuhkam. Mes? Ah, et kolksub või? Las kolksub. Küllap mina akkan omme tegema oma vana valget. (Tähendab sõrmega publikumi poole, matsutades suud.) Vaat see on alles jook!
Roosi. Ei sa akka ühti tegema oma vana valget — ära praali.
Pliuhkam. Aga miks siis mitte? Mespärast ma ei või teha oma vana valget?
Roosi. Sellepärast, et sa ei tohi. Ja sellepärast et sa ei saa. Juba suvel ma lasin järve viia su aparaadid.
14
