Sirgasmäe talu uue elumaja tagakamber. On märgata jõukuse tundemärke. Muu seas on nurgas isegi klaver… millel muidugi ei mängi ükski Sirgasmäe inimhing. Grammofon ja raadioaparaat on aukohal. Esimesel pilgul võiks arvata, et ses majas elab väga intelligentne ja musikaalne rahvas, kuid varsti selgub, et ruumi sisustuses on palju lahkhelisid, palju juhuslikku. Nii vedeleb klaverilgi palju kraami, mis sinna harilikkudes oludes sugugi ei kõlba, nagu: haamer, hobusepiits, kurikas, vana kübaralott ja veel palju muud. Nurgas telefon.
Tagaplaanil kaks nikeldatud, pooliti sirmidega kaetud raudvoodit.
Akna all, laua juures, istub vanaperenaine Roosi ja paikab sukka.
On kevadtalvine õhtu. Laual põleb lamp. Uks teise kambrisse on avatud ning sealt kostavad järgmised hääled:
Sägi. Pea nüüd kinni, vana toi! Ära endale siis kohe nii palju sisse ime, muidu ei jää pudelitesse valamiseks mitte tilkagi. Mis sa kaanid tast sisse, ega see pole vesi ega kali. Mine kaevu juure, vana tõhk, ja pumpa ennast seal täis.
Pliuhkam (veidi purjus. Ja tõesti veidi — näitlejaid palutakse mitte liialdada). Nonoh!
3
