Mes ajast saadik sa nii teraseks oled läinud? Või mind kaevu juure saatma! Mine ise kaevu juure. Mine kas või kaevu — kas mina keelan. Kelle marjad ja suhkur siin pudelis siis õieti on? Kõik minu oma. Ja sina, Tõnis, julged minule ütelda, et ära ime. Vaata, kui saadan su enda minema siit pudeli juurest — vaata siis!
Liispet. Ärge n'd minge jälle jagelema! Alati muudku okkad püsti ja arjad punased. Jää vait, isa!
Pliuhkam. Soo! Ah siis mina pean vait olema ja lasku ainult Tõnis lõuata! Kesse siin majas siis õieti on peremees, kas tema või mina?
Liispet (hirmuga). Tasa! Tasa! Näe, pudeli ajad ümber!
Roosi (kuulatab, raputab pead). Noh, seda ma juba arvasin, et ega sellest ikke midagi head ei tule. Nüüd villivad seda veini ja aina kaklevad sial juures.
Liispet. Vaadake, mehed, et te pudelit ümber ei aja! (Tuleb eeskambrist tagakambrisse, paneb pudeli ja klaasi Roosi ette lauale. Ta on veidi vindis ja õhetab näost. Täidab klaasi punase veiniga.) Säh, emakene, maitse sina kah seda märjukest!
Roosi (heidab käega). Ei, mina seda sitta ei joo. Joogu need, kes ta tegivad.
Liispet. Voheh! Mis sina siis tahad? Kas valget või? Tõnisel on valget kah.
Roosi. No mes juttu sa räägid, Liispet! Milla ma olen joonud seda valget või punast? Kas sul äbi ei ole, emaga niiviisi kõnelda. (Vaatab tütrele näkku.) Kuule, tüdruk, sa oled enda purju joonud. Oi sa armas aeg!
4
