Liispet. Aga kangesti ia on olla. Mul on nii ia tuju, et ma ei tia, mes ma teeks!
Roosi. Vaata, kui sa oleks natuke noorem, küap mina tiaks, mes ma teeks!
Liispet. No mes sa siis teeks, ema?
Roosi. Võtaks sul sabraku üles ja annaks sinna nii palju kui vaja.
Liispet. Voheh! Ära n'd ikke nii kuri ole, kulla emake! Võta siit (klaasist) natuke, küll sa näed, kuis tuju läheb paremaks.
Roosi. Ei võta. Jäta mind rahule!
(Eeskambrist kostab Pliuhkami ja Sägi tülitsemine.)
Sägi. Kuule, vanamees, ma ütlen sulle veel kord, et ära jända!
Pliuhkam. Aga mina ütlen sinule just sedasama.
Liispet (kuulatades). Oi, nüüd vist lähevad kokku. Vaja minna vahele. (Tõttab eeskambrisse.) Jätke järele mehed! Kas teil äbi ei ole alati näägelda!
Pliuhkam. Mes?
Sägi. Mes?
Liispet. Jääge jalamaid vait, muidu ma viskan teile külma vett kaela.
Pliuhkam ja Sägi (ühest suust). Ohoh!
(Sõnelus kestab edasi, kuni on kuulda, kuis õuest tuleb eeskambrisse saunanaine Krõõt.)
Roosi (endamisi). Jah, oli enne veel kuis ta oli, aga sestsaadik kui nad selle viina ja veiniga hakkasid jändama, on asi peris käest ära. Justku ullud. Nüüd õpetavad veel Liispeti kah jooma!
5
