igavene veinitamine. Inimesed lähvad kõik peris ulluks.
Krõõt. Kui õige katsuks natukese…
Roosi. Joo või kõik ära; ega minul tast kahju pole. Aga pakkuma ma ka kellelegi ei akka. Liispet tassis siia selle pudeli, et joogu mina kah. Aga mina ei taha; akka vanas ias veel joodikuks. Eks sa ise kuule, mes nad sial teevad selle pudeli jures. ("Villijad" jamavad. Krõõt rüüpab Klaasist.)
Krõõt. Ja kurjad teised nagu siatapjad! Aga vein on magus küll. Päris jooks teist veel rohkemgi. (Pühib suud.) Kena vein! Kes ta tegi?
Roosi. Sial nad jändasid kõik ta kallal.
Krõõt. Kena jah teine. Aga ega ma veini pärast tulnud, nigu peremees kardab, ma tulin perenaese käest suga paluma; et säen õige kanga üles.
Roosi. Eks sa või saada. (Telefon kõliseb heledasti. Roosi ja Krõõt ehmuvad.) Oi, sa roojane! Peris ära ehmatas!
Krõõt. Jah, peris üdist käis läbi.
Sägi (tõttab eeskambrist telefoni juurde). Jah, on Sirgasmäe. Kes kõneleb? Ah vallamaja juurest? Mina ise olen siin jah — Tõnis Sägi. Mis sal s'oli? Ah koosolek… rahvaääletus… kõrtsi tahavad kinni panna. Jah, jah, nüüd tuleb mulle endalegi meelde, et pidi olema jah see ääletus.
Pliuhkam (tuleb tagakambrisse, pisut purjus. Kuulge, armsad näitlejad, et ainult pisut). Kes sal kõneleb?
Sägi (käratab telefoni juurest). Pea suu, vanamees! (Kuulatab ja kõneleb siis torusse.)
7
