(Skoudid naeravad ja hüüavad läbisegi: "Sääred, sääred ! Jorss tegi sääred!")
Keegi sk. (Kelle hääl teiste omadest üle käib). Sellepärast ta kõht on nii tühi, et ta mitte üksi meie supi, vaid ka meie koka ära sööks.
(Vanem skout on nõupidamise päälikuga lõpetanud ning sammub Jorsi ja teda ümbritsevate skoutide juure. Ta on nende viimaseid küsimisi ja Jorsi kostmist kuulnud).
Vanem skout. Ei, Jorsikene, Jorsikene! oleks sa mõni teine skout, siis kõneleksin sinuga pikemalt. Märksa pikemalt. Aga nüüd…? (Kehitab õlgu).
Kusti. (Maitseb suppi, hüüab) Õhtusöök on valmis.
Jorss. Noh, mis siis viga! Ei noh, vennad skoudid, mis siis enam viga on kui õhtusöök valmis!
(Asutakse õhtusöögile. Jorss talitab kibedasti katla juures, saab oma osa enne teisi kätte, läheb sellega eemale, puukännu juure, harutab seal oma kompsu lahti ning laob kännu juure peale: mune, võid, saia jne. Kui kõik korras, istub ta kännu otsa, et sööma hakata, kuid tõuseb kohe jälle üles, raputab pead, pomiseb enesele: "Kõva… Kes siin siis istuda võib!" Paneb endale padja istmiku alla ja naeratab rahul olles. Hakkab suure isuga sööma. Sel kombel kaob ära niihästi Jorsi oma toidutagavara kui ka kokalt saadud osa. Lõpuks paneb ta oma kompsu jälle kinni, paiskab munakoored ja paberitükid jalaga laiali, istub uuesti ning haigutab. Skoudid naeravad ja heidavad käega).
10
