Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/106

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

arutand ja arutand ja siis tuli mul äkki midagi meelde. Tema rääkis mulle nimelt hirmu peale ajamisest. Noh, ja nüüd ta tahabki mulle hirmu peale ajada. Temal on nimelt väga õrn kõht, sest ta ise on õrn, ja nüüd rikub ta oma õrna kõhtu halva toitudega. Tema muidugi teab, kui hästi mina tema kõhtu tunnen ja kui väga see on mul südame peal. Noh, ning nüüd ta rikub teda minu kiuste. Mõistate? Rikub iseoma kõhtu teise inimese kiuste. Ja uskuge, mina armastan tema kõhtu rohkem kui tema ise, selles ongi see asi. Öelge, andke ometi nõu, mis ma pean tegema, sest mõelge ometi, surmakuulutused ei aita enam, miski ei aita enam, ta ei tule, ei näita nägugi.“

„Saadaksite talle ehk lõunasöögi koju,“ arvas Indrek. „Viiksite ehk ise.“

„Arvate, et see aitab?“ küsis perenaine. „Usub ta siis, et mul on tema kõht tõesti südame peal?“

„Ehk usub,“ ütles Indrek.

„Annaks jumal!“ ohkas perenaine.

106