Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/11

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Siis ometi olete mässumeeste killast! Minu meesterahvas ütleb ikka, et kui üliõpilane, siis mässaja või mässulekihutaja.“

„Ega ma veel ju ole üliõpilane, tahan selleks alles saada, pealegi veel värvimütsimeheks ja need juba ei mässa, need laulavad muidu,“ seletas Indrek naljatades.

„Mis nad siis laulavad, kui nad ei mässa,“ imetses naine. „Minu meesterahvas ei tee kunagi suud lahti, aga niipea kui läks teistega auru välja laskma, kohe — Priius, kallis anne, taeva kingitus…“

„Kas siis pühadeaeg ka ei laulda?“ küsis Indrek pisut kelmikalt.

„Noh, seda nüüd muidugi, kui lõbusas tujus,“ naeris naine.

„No näete, mina tahan saada niisukeseks üliõpilaseks, kel püha, püha alati, ei argipäevi olegi. Nii et mässust pole juttugi, kuigi laulab.“

„Ega te ei joo ometi?“ küsis naine äkki pelglikult. „Tänini pole joonud,“ naeris Indrek.

„Nojah, muidugi, nii et olete päris ontli noorehärra. Meie niisukest otsimegi, sest kasvaja laps majas. Meil enestel, minul ja mu meesterahval, meil on muidugi ükskõik, meisse ei hakka enam midagi, tooge või preilisid sisse. Aga jumal hoidku niisukeste lipakate eest, kes hakkavad lärmama, löövad kandali lahti, sihuksed ajavad minul endalgi hirmuvärinad peale. Aga kui te õpite ja teisi õpetate, ega teil siis aega ole preilidega mässata,“ arvas naine lõpuks.

„Olge üsna mureta, selleks mul ei jätku tõepoolest aega,“ ütles Indrek ja vaatas naisele avameelselt silma. Pilk pidi olema usaldustäratav, sest naise näkku ilmus õnnelik naeratus, nagu oleks ta leidnud just selle, mida ta otsinud ja oodanud, või veel rohkemgi. Nõnda siis sobis kaup peagi ja Indrek lahkus, et pärast lõunat jäädavalt tagasi tulla.

11