Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/114

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ei saanud kuidagi kaaslast, pika mangumise peale lubas ta Kristil ainult siis minna, kui ehk Indrek võtaks ta oma hoolde. See tõi Kristile sellise rõõmu, et ta suures ärevuses peaaegu oleks ema silma all kapi kallale karanud ja ta paigast nihutanud ning nõnda otsemat teed Indreku juurde lipanud. Veel tänaval tänas ta jumalat, keda ta oma arvates ei uskunud, et see talle õigel ajal arunatukese pähe andnud ema ja isa petmiseks.

Nõnda siis läksid nad kahekesi mööda kottpimedaid tänavaid, suundudes linnasüdame poole. Nad hoidusid teineteise ligi, nagu kartes muidu kadumist. Ja mida enam nad lähenesid südalinnale, seda lähemale nad teineteisele nihkusid, sest nad sattusid ikka enam ja enam rahvavoolu. Äkki kostis hobukapjade lähenev laksumine. Rahvahulk seisatas, värehtus nagu edasi-tagasi, sosistas: „Dragunid!“ ja tormas täie hooga Indrekule ning Kristile peale. Suure hädaga jõudsid nad ümber pöörduda, et minna summaga kaasa. Aga neid suruti kitsale kõnniteele, paisati alla kuhugi trepile, mis pidi viima mingisse keldriruumi, ja võimata oli sealt enne üles pääseda, kui ratsanikud kuuldusid juba lähedal. Indrek ja Kristi kükitasid trepisügavuses maha ja hoidsid seal kõvasti teineteise ümbert kinni, nagu võiks see millekski kaasa aidata. Aga kui dragunid olid õnnelikult möödas, tõusid Indrek ja Kristi püsti, naersid, võtsid veel tugevamini teineteise ümbert kinni, ronisid pikkamisi trepist üles ja läksid nagu unenäos kahekesi mööda tänavat, püüdes tasa ja targu astuda, et keegi neid ei kuuleks. Aga varsti nad sattusid uuesti rahvavoolu, mis kandis neid siia-sinna, kandis neid klirisevaile klaasitükkidele, mingisugustele muudele asjadele, mis takistasid astumist. Nad kuulsid, et räägiti lõhkumisest, purustamisest, sissemurdmisest, aga neil nagu ei tulnud pähegi küsida, kes lõhub või miks lõhutakse, vaid ennemini tundus loomulikuna, et kui on nii pime ja esimene vabadus, siis ka purustatakse, nii et klaasitükid ja muu rämps vedeleb tänavail, hoia ainult jalad, et neid kuhugi terava otsa puruks ei talla.

Äkki heideti tornidele ja Toompea kõrgeile müüridele ning helkivaile akendele tontlikku valgust, kõik

114