nägid äkki, et heideti. Valgus värises, lehvis, ähvardas nagu kustuda, süstas siis uue hooga õudsel kumal läbi pimeduse, muutus südikamaks, kindlamaks, lõõmavamaks, sulas ühtlaseks vägevaks leegiks, mis tahtis nagu kogu taevaaluse läbipaistvaks teha, ja joonistas kauge mustava öö tagaseinale kõrged majad kõigi nende piirjoonte, katuseharjade, korstnate ja esikülgedega nagu muinasjutulised peletised, aknad veristeks silmadeks peas. Kõik vahtisid silmapilguks nagu kinninaelutatuina, nagu võlutuina. Salk sõdureidki oli unustanud oma kohused ja vahtis kivistununa maagiliselt õudset leekide mängu kõigel, mis ulatus üle teiste. Ja loitva lõõma alaliselt vahelduvas helgis tundus üürikeseks, nagu oleks tornide ja majade kõrgus peadpööritav, peaaegu lõpmatuseni küündiv. Need pole inimeste kätetöö, need pole meie esiisade kokku kantud kantsid ja kivimürakad, vaid hiiglaste töötulemused, uskumatult visa ja tugeva tõu saavutised. Sestsamast aga näis, nagu poleks neid torne ja kantse üldse olemas, nagu poleks minevikku ega ajalugu, on vaid õudselt maagilised leegid ja need oma verivarjundilise helgiga nõiuvad silme ette mineviku ja ajaloo, mis asub neis tornides ja kantsides. Las kustub ainult leekide lõõm, las raugeb viirastuslik helkide mäng, siis kaob ka verine nägemus, mis oleks nagu minevik ja ajalugu, ning hulka ümbritseb jällegi imeline vabadus pilkase pimedusega.
Ootamatult end nähes ülekallatuna ereda, lainetava valgusega, inimesed jahmatasid, ei tundnud endid nagu ära, vaatasid imestunult ümber ning üksteisele otsa.
„Kusagil põleb,“ lausus keegi.
„Tuli, tulekahi,“ ütles Indrek tasakesi Kristile, omal õudusevärin kehas.
„Tuli, tulekahi,“ kordas Kristi vastukajana ja Indrek tundis, kuis ta võpatas kogu kehast, sest ikka veel nad hoidsid teineteise ümbert kinni, nagu valitseks nende ümber alles pimedus.
Aga nagu teistest, samuti lahtus ka neist hiljutine uim, ja kui nad pöördusid ümber, et minna ühes rahvasummaga otsima, mis siis õieti nii valgelt põleb, nägid nad purustatud aknaid, sissemurtud uksi, klaasikilde,
