XII.
Järgmisel päeval oli linn nagu palverändureid täis. Ka kõige kaugemaist agulinurkadest rühkisid inimesed, vanad ja noored, terved ja vigased, kuuljad-nägijad ja ka poolpimedad kurdid südalinna poole, sest eile oli paistnud sealt suur valgus ja oli kuulda olnud valjut paugutamist. Kes olid varasemad, need nägid veel tänavate koristamist igasugusest purust, nägid lõhutud ja segipaisatud kaupluste omanikkude murelikke nägusid ja nägid isegi seda, kuidas mehed tulid laudade, naelte ja vasaratega ning tagusid aknaid kinni, aga hilisemad ei näinud õieti mitte midagi, sest siis olid tänavad juba puhtad ning akende ees lauad, mille taha oli võimata otsustada, kas aknad terved või purustatud. Nõnda olid nad peaaegu jumalamuidu pika ja vaevalise teekonna mööda poriseid tänavaid ette võtnud, ja et üldse midagi oma vaevast saada, tegid nad juttu tuttavate kui ka võõrastega olukorraga tutvumiseks. Aga peaaegu tundus praegu nõnda, nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid enestevahel juttu, kõik arutasid üht ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli teinud nagu hiiglatöö, millega polnud hakkama saanud sajandid.
Ainult ratsanikud, kes klobistasid oma ratsude raskete kabjaraudadega vahetevahel mööda tänavakive, ei
