„Miks sa nii hirmus karjud?“ küsis Sillamäe Joosualt. „Ma kuulen ju vähemaltki…“
„Sa ise karjud veel hullemalt!“ hüüdis Joosua vastu.
„Ei,“ vastas see, end rahule sundides. „Hea küll, kui meie sulle ei meeldi, siis ütleme teie…“
„Käi kuradile oma meie ja teiega,“ vastas Joosua.
„Noh, siis nemad,“ ajas Sillamäe nagu tüütu kärbes. „Nemad valasid verd. Õige! Aga kas siis meie ise või teie ise või nemad ise selleks kaasa ei aidanud?“
„Nemad ise muidugi aitasid!“ pistis Joosua vahele. „Nad provotseerisid!“
„Aga siin nad ei provotseerinud ju, siin tuli verevalamine ilma selleta,“ ütles Sillamäe.
„Miks siis mitte?“ küsis Joosua. „Milleks siis need soldatid püssidega? Kas see polnud provokaatorlik väljakutse töölishulgale? Käputäis soldateid nii hulga tööliste vastu, mis see on, kui mitte provokatsioon? Iseasi, kui soldateid oleks olnud rohkem ja kui neil oleks olnud kuulipildujad ja suurtükid, aga polnud ju.“
„Milleks siis seda, kui jätkus püssidest?“ küsis Sillamäe.
„Et poleks provokatsiooni, selleks,“ vastas Joosua. „Et igaüks mõistaks ilma seletuse ja hoiatuseta: asi on tõsine, ära mine oma nina kõrvetama.“
„Aga seda nad ütlesid meile vähemagagi,“ seletas Sillamäe.
„Jälle meile,“ urises Joosua. „Ega meie verd seal valatud. Meie muidugi oleksime teadnud, et ära mine palja käega, kui teisel on vintpüss, aga…“
„Aga need, kes läksid, need ei teadnud seda, mis? Ja need, kes teisi taga kihutasid, need ka ei teadnud, mis? Kes siis lollid on, meie, minejad, kihutajad või laskjad?“
„Kui nõnda rääkida, siis ei saa olla ühtegi revolutsiooni,“ ütles Joosua.
„Ei,“ vastas Sillamäe, „vaid kui lugu on nõnda, siis ei leia mina mingit provokatsiooni, ehk kui leian, siis
